Jane ♥ Doe

Kuidas inimesed ometi mõtlevad? Selles on küsimus... Kuidas te mõtlete? Hakkasin täna koju tulles sellele mõtlema ja ma kardan, et ma teen seda - imelikult. Eristatakse näiteks alateadlikku mõtlemist ja suunatud mõtlemist. Eks neid alatasemeid ole rohkem, aga laias laastus see just nii jagunebki. Enamjaolt leian ma end mõtlemast suunatult. Kui mu mõtlemist üldse võib niimoodi liigitada(?). I mean ... see on küll suunatud, aga parem sõna oleks ehk kontrollitud mõtlemine. Mõtlemine peaks oma loomult olema nagu vestlus sõbraga. Alustate ühel teemal ja lihtsalt vabas vormis räägite ja räägite, kuni lõpuks jõuate mingi x teemani välja. Noo... minu mõtlemine on rohkem nagu see tekst, mida ma siia kirjutan. Sõna otseses mõttes. Okei, ma küll ei mõtle oma peas päris nii, et... hakkasin täna koju tulles... aga üldiselt küll. Ma näiteks arutlen igasugustel teemadel oma peas. Ma olen isegi seda sama postitust juba mitu korda peas läbi mõelnud. Ja ma olen mõelnud isegi sellele, et ma olen sellele

Ma olen kodus. Ja ma pole tahtnud ELUSEES rohkem kodus olla kui praegu. Sõbranna kutsus mind eelmine nädal kiirendusele. Mõtlesin ja mõtlesin, aga lõpuks siiski ei läinud. Juba sellepärast, et eelmine nädal kuulasin ma Youtube'ist '' How to save a life 'i'' ja kui ma neid kommentaare lugesin, siis oli see vaatepilt päris kurb. Üks kutt kirjutas, kuidas ta parim sõber kukkus lihtsalt kooli spordiväljakul tema kõrval kokku ja suri seal samas ta käte vahel ära. Viimane laul, mille see surnud poiss omale telefoni tõmbas oli just see laul. Nad otsustasid seda lasta tema matustel ja mitmed ta sõbrad lasid endale hiljem tema mälestuseks tätoveerida lause ''How to save a life'' . Ja seal ma olin... minu viimane allatõmmatud lugu telefonis on täpselt samamoodi see sama lugu. Seega ma ütlesin, et mõni teine kord. Täna kutsus ta mind siis uuesti kaasa... ja ma läksin. Juba esimese paarisaja meetri jooksul, kui ma nende autos olin, hakkasin ma oma otsuses s

Ma tahtsin just enne magama minemist oma tänase unenäo kirja panna, aga siis mõtlesin, et kirjutan selle hoopis siia. Seltsis segasem. Peale kooli üritasin natuke raamatut lugeda, aga mingi jube rammestus tuli peale, nii et ma vaevu teksti nägin. Kass magas ka mu külje all õndsat und, mis nägi nii ahvatlev välja, et sättisin end mõnusalt tema kõrvale magama ja tõmbasin ta omale kaissu. ...olin koolis ja olin justkui puuga pähe saanud, sest ma ei saanud aru, mis klassis ma olin, mis tunnid algama peaksid ja miks nad üldse algavad. Üks klassivend hüüdis õpetaja sisenemisel, et nonii... täna vaatame porri, mille peale mina vastasin, et pangu siis juba suurele ekraanile. Sest noh... sellistest teemadest on ju täiesti OKEI õpetaja juuresolekul rääkida! Järsku ärkasin ma oma voodis, kuhu olin magama jäänud, kuid mu voodi oli teise kohta ümber tõstetud. Mu tuba oli koristatud ja järsku astus sisse minu ema. Ema, kes pidi reisilt tagasi tulema alles järgmine teisipäev ehk siis 5. mail. Minu

  Kui ma väiksena, nii umbes algkooliealisena mööda ilma ringi kapsates mõnda ratastoolis inimest nägin, siis tahtsin ma talle päris ausalt oma jalad anda. Miks? Sest minul oleks olnud ilma jalgadeta lihtsam elada, sest see oleks olnud minu kalkuleeritud otsuste tagajärg. Iseasi kui kalkuleerivalt üks seitsmeaastane laps mõelda võib, aga see selleks. Peale igasuguste jäsemete loovutamise oli mul tol ajal ka kindel plaan avada kodututele varjupaik. Ma mõtlesin selle projekti peale nii palju, et ma joonestasin isegi majaplaane tubade ja kõigega. Alustades sellest, kus peaks asuma köögilauad ja lõpetades lillepotiga. Välisukse kohal pidi kindlasti rippuma silt ''Teine võimalus'' või ''Second chance''. Ma ei suutnudki lõpuks ära otsustada, kas see peaks olema inglis- või eestikeelne. Now that's a tough one! Põnev asi oli veel see, et mul oli väljamõeldud ka plaan, kuidas seda asja elus hoida. Nö isemajandussüsteem. Ma olin vist natuke... teistsugune laps

Olid veel kunagi ajad, kus ma mõistsin iga naise hukka, kellele mängida meeldis. Ma mõtlen siis meestega ikka, sest GTA on näiteks jumala kõva asi. Nüüd olen ma aga hakanud neid mõneti mõistma... Ma olen ise väga halb mängur. No kohe üldse ei tule see asi mul välja ja pealegi arvan ma alati, et kui ma inimesest piisavalt palju hoolin ja seda talle välja näitan, siis ongi kohe hea sõprus või suhe olemas. Boy... have I never been so wrong in my life.  Näiteks see mu viimase sõbra temp. Mul suri vanaema poolteist kuud tagasi ära. Enne seda juhtus ka kaks päeva varem olema minu sünnipäev. Tahtsin oma sünnipäeva tähistada see aasta nii, et lähen lihtsalt oma parima sõbraga välja ja teeme paar drinki. Vastuseks köhatati ainult midagi ebamäärast, et tal pole aega, sest... ta läheb jooma. Taipohh, et ta neid oma uusi sõpru on mitte rohkem, kui kaks kuud teadnud. Aga olgu. Üritasin siis asjasse mõistvalt suhtuda ja ütlesin, et ehk siis järgmine nädal. Seekord vastati, et ta ei tea veel, mis pl

Mis õudne asi see Nihilist on? Või peaks ma küsima, kes nad on? Alatasa ilmmub mu Facebook'i feed 'i mingeid kohutavaid postitusi just nimelt sellelt lehelt. Õudne. Lihtsalt kohutav. Mul läheb süda pahaks nende sõnavõttude üle. Ma saan aru, et kõik see, et noored inimesed pidutsevad nagu 30aastased meremehed, pole normaalne, aga miks paneb see neid inimesi nii kohutaval kombel ropendama? Mulle jätavad need ''lugupeetud'' autorid seal hullema mulje, kui need 'lohakad', kes nende sule ette koguaeg jäävad. Jätab mulje, nagu poleks neil täisväärtuslikest asjadest kirjutada või nad polegi näinud muud elu. Autor väidab, et tal on kõik normaalsed sõbrad ja ta on ise ka korralik. Raske uskuda, sest kuna ma ise selle lohakamaailmaga niivõrd kokku ei puutu, siis ei koti mind ka see - mitte üks gramm. Jah, loomulikult me võime sellest probleemist kõik kirjandeid või esseesid kirjutada ja muidu sõna võtta - ka mina. Aga see, et need ''kirjameistrid'

Mul on kodus üks eriti armas numpsik, kellest ma ei üle ega ümber ei saa. Ta on üks kassipreili, kellel on maailma kõige suurem süda. Päris tõsiselt! Ma olen alati endale tahtnud täpselt sellist kassi. Ta on viisakas, kuulekas ja ta armastab sind iga viimasegi karvatutikesega. Kas te olete kunagi tundnud seda ääretud armastust ühe elusolendi vastu, et tahaks ta pooleks pigistada? No seljuhul te teate Täpselt nagu ma end iga jumala hetk tunnen, kui teda vaatan. Praegu ta näiteks magab mu jalgade peal... ja ma isegi ei suuda teda vaadata. Mulle on mitmeid kordi öeldud, et mul on nii ilusad silmad, et mulle ei saa liiga kaua otsa vaadata. Kui ma varem sellest aru ei saanud, siis nüüd saan ma vägagi hästi. Ta on lihtsalt selline tupsubeebi, et paha hakkab. Ja noh... tal on küll ''normaalne'' nimi ka olemas, aga mina kutsun teda ikka oma heldimusnimedega. Valikus on näiteks: Tupsu, Tupsubeebikiisupai, Moosipallirull, Kaneelirullipall, PannaCottaampsuke, Suhkrukringel, Šokola

  Ütlemata mõnus on kirjutada uues blogis. Minu eelmisel blogil ei olnud küll midagi viga,  ja tegelikult ei plaaninud ma teda lihtsalt hüljata niimoodi, aga praegu on mulle küll sellised karvased mõtted pähe tulnud, et ehk koliksingi enda mõtetega siia üle.  Olgugi, et algselt oli see blogi siin mõeldud justkui minu salaarmukeseks, kellest keegi ei tea ja keegi ei kuule. Kohtuksime salaja siin kahekesi; ainukesed silmad, kes seda näeksid oleksid minu omad ja me kappaksime koos oma valgetel hobustel pimedasse öhe. Mul on vist meest vaja. Hädasti! Vahel on küll tunne, et no andke kannatust aga enam ei suuda. Ma olen üks neist veidrikest, kellel ei ole suhteid. No reaalselt. Viimati magasin ma mehega üle aasta aja tagasi. Ma ei julge enam iga-aastasele läbivaatuselegi minna, sest esiteks: arvatavasti on mul seal miskit kinni kasvanud ja teiseks... nad küsivad alati, kas mul on vahepeal uusi seksuaalpartnereid olnud.  I mean  ... kui ma vastan ''ei'', kas nad siis mõttes n

Topelt ei pidanud vist kärisema, seega kaks postitust korraga peaks alguse kohta päris hästi olema. Mu blogi header 'is on äratoodud sõna 'söömishäired' . Ma ei tea tegelikult kas minu ''probleemi'' saab sinna alla liigitada või mitte, aga kuidagi muudmoodi ma seda ka kirjeldada ei oska. Nimelt mulle ei meeldi süüa. Ärge saage valesti aru... söök on oivaline ja toidud mulle meeldivad. Õigem oleks vist öelda, et mulle ei meeldi toituda, vaid mulle meeldib süüa. Damn it . Mu peas tundus see kõik palju lihtsam ja loogilisem, aga nüüd kui ma seda siia kirja üritan panna on kõik pudru ja kapsad. Ühesõnaga. Mul ei oleks midagi selle vastu, kui ma saaksin oma elupäevade lõpuni süüa igast head ja paremat sisse. Mitte õgida ja ma ei pea silmas ka ilmtingimata mõttetuid rämpstoite - see võib täiesti tervisklik toit ka olla. Mis mulle ei meeldi on see, kui mul on kõht tühi ja ma PEAN sööma . Ehk siis ma pean toituma. Ma olen tegelikult alati selline teisitimõtleja ol

See ei ole minu esimene blogi, kuid tundsin, et tahan kirjutada jälle endale ja anonüümse(ma)lt. Vahel on vaja asju hingelt ära kirjutada, aga samas ei taha, et kohe kõik tuttavad ja teised blogi lugejad minu väljakirjutatut arvustama kukuksid. Usun, et minu põhjused on niivõrd-kuivõrd mõistetavad ja loogilised.   Mul on tegelikult nii palju hingel. Kõigest tahaks rääkida, et koormat vähendada. Blogimine on alati olnud minu jaoks nagu vastuvõtuaeg psühholoogi juures - keegi justkui kuulaks. Tegelikult ma tean, et see keegi olen lihtsalt mina. See on väga sarnane eneseabimeetodi ''Morning pages'iga''. Sellest ma pikemalt hetkel ei räägi. Olen sellest rääkinud juba enda eelmises blogis ning täna ei ole selle lahtiseletamine kaugeltki esmatähtis.   Tahtsin kirjutada oma tööst - olen ettevõtja. Ja täitsa juba nii üle poole aasta. Iga algus on raske - ja jumala eest. Enam täpsemini ma enda hetkeolukorda kirjeldada ei saakski. Kui mu äripartner mulle peale teist kuud ku