Jane ♥ Doe

Viimaste päevade vaatlusest on mulle jäänud mulje nagu mul oleks mingi self destruction mode sisse lülitatud. Ma ei suuda süüa. Lihtsalt ei lähe sisse. Eile sõin ca kell 13.00 neli näkkileiva võiksu juustuga. Järgmine söögikord oli mul alles kell pool kümme õhtul, sest silme eest hakkas tiba virvendama. Süüa teha ma ei viitsinud. Võtsin kapist viilu juustu, hoidsin seda käes ja sõna kõige otsemas mõttes ei viitsinud seda süüa. Ometi oli mu kõht nii tühi, et see valutas ja mul oli nõrk olla. Surusin kuidagi selle endale sisse ja siis avastasin suure rõõmuga, et mul on köögis greip. Mugisin terve greibi omale sisse, aga ikka oli kõht tühi. Tavaliselt ma peale üheksat õhtul ei söö - isegi kui mul kõht tühi on... või õigemini ma ajastan tavaliselt oma toidukorrad nii, et kuniks hommikuni olen kenasti elus. Aga eile oli mul nii halb olla juba sellest olukorrast, et viimases hädas tegin omale ka pool pakki pelmeene sinna otsa. Ja ikka veel ei tahtnud ma neid süüa. Öö sai kuidagi üle elatud

[Dear Mr. C - See postitus ei ole sulle mõeldud ja ma ei soovita sul seda lugeda. See võib kohati inetuks kätte minna. Lugemine omal vastutusel!] See kuradima Flirtic saadab mulle nüüd koguaeg mingeid uusi nuhtlusi (loe: mehi) kaela. Sain paar päeva tagasi teada, et ma olen kääbus ja peale selle ka prostituut. No tule JUMAL APPI. Miks keegi mulle seda varem öelnud ei ole? Ja mina käin ringi, arvan, et ma olen normaalne inimene, aga tuleb välja, et ma olen hoopis prostituut. Mis omakorda tähendab seda, et kõik mu varasemad vahekorrad on pro bono olnud. No mida kuradit!!?! Kas keegi teab, kas teenustasu on seaduslikult võimalik ka hiljem sissenõuda? Sest kui nüüd mõtlema hakata, siis ma olen ikka korralikust nutsust ilma jäänud. Vähemalt oli Flirticus see hea inimene, kes mind lõpuks ometi valgustas. Ja mis kõige masendavam on, on see, et terve see poolteist aastat, mis ma ilma olen olnud, oleksin ma võinud lihtsalt Bermuda kolmnurka minna ja mehi koju vedada. Või siis lihtsalt kusagi

Ema just küsis, kas ma olen saamata. I swear to God I'm adopted!!! -.-

Tegin omale kunagi Flirticusse konto. No tegelikult tegin Tinderisse ka, aga selle panin ükskord kinni ja see jäi ka kinni. Flirticu konto sulgesin ka mingiks ajaks, aga siis tegin uuesti lahti - God knows . Kuigi ma seda siiski ei kasuta enam - telefonis seisab kusagil selle app , mida ma lahti ei tee. Las ta siis olla. Flirticul on see süsteem, et kui sa saidil tihti käid, siis näidatakse sind meestele rohkem (mõnele naisele ka võib-olla... jumal seda teab!). No ja kui ma seal üldse ei käi, siis mõne aja pärast hääbuvad kirjad üha enam, mil üks hetk ei tule enam ühtegi sõnumit. Vahel aga juhtub nii olevat, et lampi mingi vend kirjutab mulle, teen siis app 'i lahti ja peale seda tuleb laviinides kirju, sest kõik kosilased arvavad, et just nüüd on see õige aeg oma armastust või siis seksisoovi mulle avaldada. Täna kirjutas mulle üks tore noormees ühe laheda kirja, mis tärgatas minus koheselt tunde, et algus tõotab head. Kiri oli umbes-täpselt selline: ''Tahaks sinust ro

Can I just go like FUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUCCCCCCCCCCCCCCCCCCCCCCCCCCKKKKKKKKK!!!! Whooh. Now, after I got that out of the system, then... Oh sorry. FUUCK. FUCK. AND FUCK YOU.  Okay... SO.  Vahel leian ma end mõttelt, et mulle ei meeldi inimesed. Nagu üldse ei meeldi inimesed. Ja siis on mul hetki, mil ma südamest tunnen, et kõik inimesed on ilusad ja head. Võib-olla oleneb see tujust, olekust, teemast, kuu seisust või jumal teab millest, aga that's me. Kunagi ennemuistsel ajal oli mul kaalust rääkida ilgelt raske. Õigemini ma ei suutnud isegi kuulda kedagi sellest rääkimas. Isegi kui see inimene oli teises kohviku otsas istuv inimene, keda ma ei teadnud. Samal hetkel kui ma kuulsin kedagi kehakaalust, trennist või toitumisest rääkimast, läksin ma näost punaseks, mul oli piinlik ja tahtsin maa alla vajuda. Mulle tundus justkui alati, et need inimesed võtavad sel