Ma tahtsin just enne magama minemist oma tänase unenäo kirja panna, aga siis mõtlesin, et kirjutan selle hoopis siia. Seltsis segasem. Peale kooli üritasin natuke raamatut lugeda, aga mingi jube rammestus tuli peale, nii et ma vaevu teksti nägin. Kass magas ka mu külje all õndsat und, mis nägi nii ahvatlev välja, et sättisin end mõnusalt tema kõrvale magama ja tõmbasin ta omale kaissu.
...olin koolis ja olin justkui puuga pähe saanud, sest ma ei saanud aru, mis klassis ma olin, mis tunnid algama peaksid ja miks nad üldse algavad. Üks klassivend hüüdis õpetaja sisenemisel, et nonii... täna vaatame porri, mille peale mina vastasin, et pangu siis juba suurele ekraanile. Sest noh... sellistest teemadest on ju täiesti OKEI õpetaja juuresolekul rääkida!
Järsku ärkasin ma oma voodis, kuhu olin magama jäänud, kuid mu voodi oli teise kohta ümber tõstetud. Mu tuba oli koristatud ja järsku astus sisse minu ema. Ema, kes pidi reisilt tagasi tulema alles järgmine teisipäev ehk siis 5. mail. Minu unenäos oli küll millegipärast kuupäev juba 1. mai, seega imestasin ma sügavalt, et ta lampi viis päeva varem kohale ilmub ja mulle sellest sõnagi ei maini.
Hakkasin koolist koju minema.... ilmselgelt väga loogiline sündmuste käik, aga tegemist on siiski unenäoga. Kõndisin kodu poole, kui vastu tuli toosama porriklassivend - ta elab reaalses elus ka minu maja lähedal. Veidral kombel aga ei elanud me kumbki sealkandis, kus tegelikult, vaid minu koduks, kuhu ma suundusin, oli hoopiski mu vanaema maja. Järsku ilmus meie ette geograafia õpetaja. Ta on selline lahe sell - mees. Viskab hullult nalja, seega ei olnud see üldse üllatav, et ta klassivenna porrikommentaarile thumbs up'i andis. Peale seda vahejuhtumit kadus geograafia õps koos klassivennaga nagu vits vette ja minu kõrvale ilmus hoopis nii umbes sajameetrine järjekord maffiatüüpidest. Kõik olid kahekaupa paaris ja viimnegi üks neist oli riietatud üleni musta ja noh... nad olid maffiossid. You know when you know... Kõik see toimus täpselt üks tänavavahe enne mu vanaema maja ja maja vastas olev park oli hoopis surnuaed mitte lihtsalt mets. Kuna need maffiatüübid mind hullult hirmutasid - kuigi nad lihtsalt seisid seal rivis ja ei rääkinud ega liigutanud ennast absoluutselt, siis hakkasin ma maja poole jooksma. Vaatasin hetkeks veel taha ega mehed mustas mind taga ei aja ja oleksin äärepealt auto alla jäänud, sest mingi punane sedaan kihutas tuhatnelja minu poole. Kui ma poleks viimasel hetkel eest ära hüpanud, siis ta oleks mind lihtsalt alla ajanud, sest pidurdada ta ei kavatsenudki. Jõudsin siis läbi suurte katsumuste värava ette, kui... äkitselt ilmub nähtavale suur - ja ma mõtlen VÄGA SUUR - reisilennuk, mis oli alla kukkunud. Lõin autovärava (või siis vanaema sõnul hobuvärava) ühe jalahoobiga lahti, nagu Bruce Lee muiste ja hüppasin aeda. Lennuki tiib oli nii madalal, et viskusin pikali ja üritasin roomates majale lähemale saada. Samal ajal kuulsin ema teisekorruse akna pealt karjumas, et on ikka nahhaalsus!!! Noh... eks ta oli ka ju :D. Tegelikult ajas see tänitamine mind tol hetkel sajaga närvi, sest ma ju ikkagi üritasin parasjagu oma elu päästa, hüüdsin emale, et jätku järele ja roomasin nagu poolhalvatult mööda maad edasi. Filmid on näidanud, et lennukid hakkavad maaga kokkupõrkes nurga all või pooleldi külg ees libisema ja nii lohises ka minu unenäos lennuki saba otse minu poole. Viimasel hetkel sain eest ära roomatud. Edasine on üks suur hägune kogu... arvatavasti hakkas siis mu äratuskell helisema.
Kunagi tahtsin hullult lucid dreamin'gut teha ja selle juures räägitakse alati, et peaks alustama enda unenägude kirja panemisest. Noh ma mõtlesin siis, et võiks nüüd uuesti alustada sellega. Kunagi ma küll proovisin seda teistmoodi teha, mis lõppes sellega, et ma sattusin unehalvatusse. Vot see oli hullem kui ükskõik milline õudusfilm, mida ma näinud olen. Kuigi paar aastat hiljem tuli see mul lampi uuesti, aga kuna mul juba see halvatuse teema tuttav oli, siis see mind enam niimoodi ei hirmutanud ja sain sellest kiirelt jagu, mis arenes omakorda edasi hoopis lucid dreamin'guks - WIN! Kuigi ma olen sellest päris pikalt teadnud, siis esimest korda juhtus see mul Portugalis olles, kui ma nägin unes, et ma olen Eestis, aga järsku sain aru, et ma magan. Pärast seda hakkasin seda rohkem uurima ja katsetama.
...olin koolis ja olin justkui puuga pähe saanud, sest ma ei saanud aru, mis klassis ma olin, mis tunnid algama peaksid ja miks nad üldse algavad. Üks klassivend hüüdis õpetaja sisenemisel, et nonii... täna vaatame porri, mille peale mina vastasin, et pangu siis juba suurele ekraanile. Sest noh... sellistest teemadest on ju täiesti OKEI õpetaja juuresolekul rääkida!
Järsku ärkasin ma oma voodis, kuhu olin magama jäänud, kuid mu voodi oli teise kohta ümber tõstetud. Mu tuba oli koristatud ja järsku astus sisse minu ema. Ema, kes pidi reisilt tagasi tulema alles järgmine teisipäev ehk siis 5. mail. Minu unenäos oli küll millegipärast kuupäev juba 1. mai, seega imestasin ma sügavalt, et ta lampi viis päeva varem kohale ilmub ja mulle sellest sõnagi ei maini.
Hakkasin koolist koju minema.... ilmselgelt väga loogiline sündmuste käik, aga tegemist on siiski unenäoga. Kõndisin kodu poole, kui vastu tuli toosama porriklassivend - ta elab reaalses elus ka minu maja lähedal. Veidral kombel aga ei elanud me kumbki sealkandis, kus tegelikult, vaid minu koduks, kuhu ma suundusin, oli hoopiski mu vanaema maja. Järsku ilmus meie ette geograafia õpetaja. Ta on selline lahe sell - mees. Viskab hullult nalja, seega ei olnud see üldse üllatav, et ta klassivenna porrikommentaarile thumbs up'i andis. Peale seda vahejuhtumit kadus geograafia õps koos klassivennaga nagu vits vette ja minu kõrvale ilmus hoopis nii umbes sajameetrine järjekord maffiatüüpidest. Kõik olid kahekaupa paaris ja viimnegi üks neist oli riietatud üleni musta ja noh... nad olid maffiossid. You know when you know... Kõik see toimus täpselt üks tänavavahe enne mu vanaema maja ja maja vastas olev park oli hoopis surnuaed mitte lihtsalt mets. Kuna need maffiatüübid mind hullult hirmutasid - kuigi nad lihtsalt seisid seal rivis ja ei rääkinud ega liigutanud ennast absoluutselt, siis hakkasin ma maja poole jooksma. Vaatasin hetkeks veel taha ega mehed mustas mind taga ei aja ja oleksin äärepealt auto alla jäänud, sest mingi punane sedaan kihutas tuhatnelja minu poole. Kui ma poleks viimasel hetkel eest ära hüpanud, siis ta oleks mind lihtsalt alla ajanud, sest pidurdada ta ei kavatsenudki. Jõudsin siis läbi suurte katsumuste värava ette, kui... äkitselt ilmub nähtavale suur - ja ma mõtlen VÄGA SUUR - reisilennuk, mis oli alla kukkunud. Lõin autovärava (või siis vanaema sõnul hobuvärava) ühe jalahoobiga lahti, nagu Bruce Lee muiste ja hüppasin aeda. Lennuki tiib oli nii madalal, et viskusin pikali ja üritasin roomates majale lähemale saada. Samal ajal kuulsin ema teisekorruse akna pealt karjumas, et on ikka nahhaalsus!!! Noh... eks ta oli ka ju :D. Tegelikult ajas see tänitamine mind tol hetkel sajaga närvi, sest ma ju ikkagi üritasin parasjagu oma elu päästa, hüüdsin emale, et jätku järele ja roomasin nagu poolhalvatult mööda maad edasi. Filmid on näidanud, et lennukid hakkavad maaga kokkupõrkes nurga all või pooleldi külg ees libisema ja nii lohises ka minu unenäos lennuki saba otse minu poole. Viimasel hetkel sain eest ära roomatud. Edasine on üks suur hägune kogu... arvatavasti hakkas siis mu äratuskell helisema.
Kunagi tahtsin hullult lucid dreamin'gut teha ja selle juures räägitakse alati, et peaks alustama enda unenägude kirja panemisest. Noh ma mõtlesin siis, et võiks nüüd uuesti alustada sellega. Kunagi ma küll proovisin seda teistmoodi teha, mis lõppes sellega, et ma sattusin unehalvatusse. Vot see oli hullem kui ükskõik milline õudusfilm, mida ma näinud olen. Kuigi paar aastat hiljem tuli see mul lampi uuesti, aga kuna mul juba see halvatuse teema tuttav oli, siis see mind enam niimoodi ei hirmutanud ja sain sellest kiirelt jagu, mis arenes omakorda edasi hoopis lucid dreamin'guks - WIN! Kuigi ma olen sellest päris pikalt teadnud, siis esimest korda juhtus see mul Portugalis olles, kui ma nägin unes, et ma olen Eestis, aga järsku sain aru, et ma magan. Pärast seda hakkasin seda rohkem uurima ja katsetama.
Muidugi tegele! :) Happy dreams are food for the day.
ReplyDeleteMuide, kas pole mõelnud oma kontakte lisada siia leheküljele kuskile? Ehk saad mõne huvitava kirja ka. :)
Kusagil postituse lõpus oli meil olemas ka. Võid kirjutada aadressil tundmatukirjakast@gmail.com :D.
Delete