See ei ole minu esimene blogi, kuid tundsin, et tahan kirjutada jälle endale ja anonüümse(ma)lt. Vahel on vaja asju hingelt ära kirjutada, aga samas ei taha, et kohe kõik tuttavad ja teised blogi lugejad minu väljakirjutatut arvustama kukuksid. Usun, et minu põhjused on niivõrd-kuivõrd mõistetavad ja loogilised.
Mul on tegelikult nii palju hingel. Kõigest tahaks rääkida, et koormat vähendada. Blogimine on alati olnud minu jaoks nagu vastuvõtuaeg psühholoogi juures - keegi justkui kuulaks. Tegelikult ma tean, et see keegi olen lihtsalt mina. See on väga sarnane eneseabimeetodi ''Morning pages'iga''. Sellest ma pikemalt hetkel ei räägi. Olen sellest rääkinud juba enda eelmises blogis ning täna ei ole selle lahtiseletamine kaugeltki esmatähtis.
Tahtsin kirjutada oma tööst - olen ettevõtja. Ja täitsa juba nii üle poole aasta. Iga algus on raske - ja jumala eest. Enam täpsemini ma enda hetkeolukorda kirjeldada ei saakski. Kui mu äripartner mulle peale teist kuud kurtis, et firma kahjumit toodab ja ta polnud sellega arvestanud, siis - shit happens. Ei tasu elu nii roosade prillidega vaadata. Ma olen noor... oma kahekümnendates eluaastates, ja isegi mina teadsin, et kui eeldada, et üks uus ettevõte hakkab paugust kasumit tooma, siis on see lausa lotovõit. Mis on peavõidu võiduprotsent? Ma isegi ei kujuta ette kui väike see on, aga samahästi võiksid sa 1000 lotopiletit osta, kõikide piletitega kaotada ja siis kurta hämmeldunud pilk silmis: ''Ma ju panin kõik oma raha mängu... miks ma ei võitnud?''.
See selleks. Hetkel olen ma tegelikult lihtsalt... väsinud. Muud ei oskagi öelda oma olukorra kohta. Jätsin täna kooli minemata. Olgu öeldud, et ma ei puudu. Eelmisel kooliaastal puudusin ma täpselt ühe päeva koolist. Nüüd olen ma aga viimase kolme nädala jooksul puudunud kolm päeva. Täna otsustasin lihtsalt edasi magada kui kell helises. Ja tänaseks oli vaja ka raamat läbi lugeda, mida ma... ei teinud. Ma loen tavaliselt alati oma raamatud (ükskõik kui paksud need on) läbi viimasel päeval. Sest noh - enne ei ole see kuigi motiveeriv. Ja nüüd on mul sees juba teine null. Sest jaanuarist saadik on mul vastamata ka eelmine raamat. Pluss on mul veel ühes aines null. Ja lisaks sellele muretsen ma, et ei suuda ennast kokku võtta, et oma halvad hinded (loe: neljad) ära parandada, et ma kõikide viitega lõpetaksin. Eelmisel aastal ma suutsin nibin-nabin end puhtalt läbi vedada. See aasta on see tükimaad raskem. Töö kõrvalt on mul nii vähe vaba aega, et kui ma endale mingi Täiesti vaba päeva saan, siis ma ei julge seda enda lemmiktegevuste peale kulutada. Sest alati on süümekad, nagu ma viiliksin. Näiteks pean ma juba ammusest ajast Statistikaametile aruande saatma... mida ma ei jaksa teha. Siis peaksin ma teiste firmaasjadega tegelema, mis on mul ka juba sada miljon aastat listis kirjas, aga jällegi ma ei jaksa. Täna hommikul kui ma lõpuks otsustasin, et ma koju jään, siis tundus see plaan nii ilus ja hea - saan ju ometigi hetkeks puhata. Kui ma aga lõpuks kell pool kaksteist luugid lahti lõin, siis käratas karm reaalsus mu peale: ''Kuradi looder... aja kargud alla ja hakka tööd tegema''. Nii sai mu vabast päevast hoopiski koristuspäev.
Kusjuures koristada jõudsin ma täna ka nii, et eelmisest korrast oli möödas kuu aega.. KUU AEGA. K U U. Mul on mingi imelik kiiks, et ma koristan pühapäeviti ja kui ma mingil põhjusel sel päeval ei saa või ei jaksa, siis noh... alati on ju järgmine pühapäev. Täna on küll teisipäev, aga erandid kinnitavad reeglit. Panin oma padja pesumasinasse ja kui ma seda välja läksin võtma, siis see oli lihtsalt nii-nii puhas... ja noh tükkideks oli ka, aga peaasi, et ta puhtaks sai. Nii ongi parem ära visata, eks ole? Siis ei lähe prügikott mustaks.
Ja veel... oma vabadel hetkedel või päevadel tahaksin ma alati tegeleda mingi meelistegevusega. Tahaksin näiteks kirjutada oma blogi, kuhu ma pole juba pea pool aastat mitte ühtegi sissekannet teinud, sest... aega ei ole. Jaksu ei ole... ja mis kõige olulisem - kui ma mõtlen, et nüüd ma jaksaksin sellega tegeleda, siis hakkab mingi kuri mehike mu peas karjuma, et kui ma juba selle jaoks aega leian, siis ma peaksin oma tööasjade ja kooliasjade peale ammugi aega leidma ja ma lihtsalt... ei kirjutagi jälle oma blogi. Raamatust rääkimata. Mul seisab juba aegade algusest saadik arvutis üks raamatualge, aga no see on ikka absoluutselt täiskohaga töö, aga mul on juba täiskohaga töö. Pluss poolekohaga kool. Nii ma siis ei kirjutagi ei blogi ega raamatut ja kui ma tööga ka tegeleda ei taha, siis tulevad alati appi mu kullakallid puhketegevused (filmi vaatamine etc), millega saab lihtsalt mu peas elava Hitleri välja lülitada ja end paariks tunniks inimesena tunda.
Kuidas puhata kui aega ei ole? Kuidas puhata kui endalevõetud aeg süümepiinu tekitab?
Mul on tegelikult nii palju hingel. Kõigest tahaks rääkida, et koormat vähendada. Blogimine on alati olnud minu jaoks nagu vastuvõtuaeg psühholoogi juures - keegi justkui kuulaks. Tegelikult ma tean, et see keegi olen lihtsalt mina. See on väga sarnane eneseabimeetodi ''Morning pages'iga''. Sellest ma pikemalt hetkel ei räägi. Olen sellest rääkinud juba enda eelmises blogis ning täna ei ole selle lahtiseletamine kaugeltki esmatähtis.
Tahtsin kirjutada oma tööst - olen ettevõtja. Ja täitsa juba nii üle poole aasta. Iga algus on raske - ja jumala eest. Enam täpsemini ma enda hetkeolukorda kirjeldada ei saakski. Kui mu äripartner mulle peale teist kuud kurtis, et firma kahjumit toodab ja ta polnud sellega arvestanud, siis - shit happens. Ei tasu elu nii roosade prillidega vaadata. Ma olen noor... oma kahekümnendates eluaastates, ja isegi mina teadsin, et kui eeldada, et üks uus ettevõte hakkab paugust kasumit tooma, siis on see lausa lotovõit. Mis on peavõidu võiduprotsent? Ma isegi ei kujuta ette kui väike see on, aga samahästi võiksid sa 1000 lotopiletit osta, kõikide piletitega kaotada ja siis kurta hämmeldunud pilk silmis: ''Ma ju panin kõik oma raha mängu... miks ma ei võitnud?''.
See selleks. Hetkel olen ma tegelikult lihtsalt... väsinud. Muud ei oskagi öelda oma olukorra kohta. Jätsin täna kooli minemata. Olgu öeldud, et ma ei puudu. Eelmisel kooliaastal puudusin ma täpselt ühe päeva koolist. Nüüd olen ma aga viimase kolme nädala jooksul puudunud kolm päeva. Täna otsustasin lihtsalt edasi magada kui kell helises. Ja tänaseks oli vaja ka raamat läbi lugeda, mida ma... ei teinud. Ma loen tavaliselt alati oma raamatud (ükskõik kui paksud need on) läbi viimasel päeval. Sest noh - enne ei ole see kuigi motiveeriv. Ja nüüd on mul sees juba teine null. Sest jaanuarist saadik on mul vastamata ka eelmine raamat. Pluss on mul veel ühes aines null. Ja lisaks sellele muretsen ma, et ei suuda ennast kokku võtta, et oma halvad hinded (loe: neljad) ära parandada, et ma kõikide viitega lõpetaksin. Eelmisel aastal ma suutsin nibin-nabin end puhtalt läbi vedada. See aasta on see tükimaad raskem. Töö kõrvalt on mul nii vähe vaba aega, et kui ma endale mingi Täiesti vaba päeva saan, siis ma ei julge seda enda lemmiktegevuste peale kulutada. Sest alati on süümekad, nagu ma viiliksin. Näiteks pean ma juba ammusest ajast Statistikaametile aruande saatma... mida ma ei jaksa teha. Siis peaksin ma teiste firmaasjadega tegelema, mis on mul ka juba sada miljon aastat listis kirjas, aga jällegi ma ei jaksa. Täna hommikul kui ma lõpuks otsustasin, et ma koju jään, siis tundus see plaan nii ilus ja hea - saan ju ometigi hetkeks puhata. Kui ma aga lõpuks kell pool kaksteist luugid lahti lõin, siis käratas karm reaalsus mu peale: ''Kuradi looder... aja kargud alla ja hakka tööd tegema''. Nii sai mu vabast päevast hoopiski koristuspäev.
Kusjuures koristada jõudsin ma täna ka nii, et eelmisest korrast oli möödas kuu aega.. KUU AEGA. K U U. Mul on mingi imelik kiiks, et ma koristan pühapäeviti ja kui ma mingil põhjusel sel päeval ei saa või ei jaksa, siis noh... alati on ju järgmine pühapäev. Täna on küll teisipäev, aga erandid kinnitavad reeglit. Panin oma padja pesumasinasse ja kui ma seda välja läksin võtma, siis see oli lihtsalt nii-nii puhas... ja noh tükkideks oli ka, aga peaasi, et ta puhtaks sai. Nii ongi parem ära visata, eks ole? Siis ei lähe prügikott mustaks.
Ja veel... oma vabadel hetkedel või päevadel tahaksin ma alati tegeleda mingi meelistegevusega. Tahaksin näiteks kirjutada oma blogi, kuhu ma pole juba pea pool aastat mitte ühtegi sissekannet teinud, sest... aega ei ole. Jaksu ei ole... ja mis kõige olulisem - kui ma mõtlen, et nüüd ma jaksaksin sellega tegeleda, siis hakkab mingi kuri mehike mu peas karjuma, et kui ma juba selle jaoks aega leian, siis ma peaksin oma tööasjade ja kooliasjade peale ammugi aega leidma ja ma lihtsalt... ei kirjutagi jälle oma blogi. Raamatust rääkimata. Mul seisab juba aegade algusest saadik arvutis üks raamatualge, aga no see on ikka absoluutselt täiskohaga töö, aga mul on juba täiskohaga töö. Pluss poolekohaga kool. Nii ma siis ei kirjutagi ei blogi ega raamatut ja kui ma tööga ka tegeleda ei taha, siis tulevad alati appi mu kullakallid puhketegevused (filmi vaatamine etc), millega saab lihtsalt mu peas elava Hitleri välja lülitada ja end paariks tunniks inimesena tunda.
Kuidas puhata kui aega ei ole? Kuidas puhata kui endalevõetud aeg süümepiinu tekitab?
Uhh, täpselt minu tunne. Kuu aega koristamata... No mul ka! Süümekad igal sammul. Ja selline väsimus ja kurnatus, et anna olla. Inimesed vaatavad juba imelikult, et mis mul viga on. Kas ma olen mingi debiilik või invaliid. Kogu aeg vingun, et uni on ja ma ei jaksa. Aga ma olen lihtsalt aus ja räägin nii nagu asjad on. Ning see tunne, et anonüümik on vahel hea olla, on mulle ka tuttav. Niisiis oli meeldiv avastus ja äratundmisrõõm seda postitust lugeda.
ReplyDeleteJah. Ma olen ka pidevalt väsinud. Pigem ma imestan, kui mõnel päeval selline värske tunne on, sest see on lihtsalt nii harv juhus. Vahel lähen piineldes ja saan sõpradega kokku, sest palju sa ütled ''Sorry, ma olen täna nii väsinud''. Imelik hakkab ju :D. Ei taha nagu, et nad minust lahti ka ütleks.
DeleteJa see anonüümsus jah - praegu on see mulle eriti mugav, sest vahel tahaks ka sellistest asjadest rääkida, millest kõik teadma ei pea. St, et näiteks ei tunneks ma end mugavalt, kui mu töötajad või koostööpartnerid osasid postitusi siit loeksid.
:)
Pidev negativism peletab eemale jah. Seda kardan ma ise ka. Eks ma püüan end parandada ja mitte nii palju vinguda. Lasen parem neil oma positiivsusega mind nakatada. Seda nakkushaigust tahaks ma küll endale väga külge saada. Eriti praegu. Hakkasin suurest kurvastusest vitamiini sööma. Mõned päevad olen seda juba võtnud ja tundub et läheb vähehaaval paremaks. Eks näis.
ReplyDelete.::Lolo::.
Ma küll olen palju väsinud, aga negatiivne inimene pole ma kohe kindlasti. Pigem käivad just igapäevased kommentaarid, et ma naeratan koguaeg ja olen nagu päike toas. Seega Nendega ma negatiivne ei ole. Ja sellepärast saan ka kokku nendega isegi kui väsinud olen, et mitte olla negatiivne.
DeleteVitamiine söön ise ka, aga see on pigem iga kevadine teema. Lisaks hoiab tervena ka ja peletab kevadväsimust tsipa (kuigi mitte täielikult). :)