Topelt ei pidanud vist kärisema, seega kaks postitust korraga peaks alguse kohta päris hästi olema.
Mu blogi header'is on äratoodud sõna 'söömishäired'. Ma ei tea tegelikult kas minu ''probleemi'' saab sinna alla liigitada või mitte, aga kuidagi muudmoodi ma seda ka kirjeldada ei oska.
Nimelt mulle ei meeldi süüa. Ärge saage valesti aru... söök on oivaline ja toidud mulle meeldivad. Õigem oleks vist öelda, et mulle ei meeldi toituda, vaid mulle meeldib süüa. Damn it. Mu peas tundus see kõik palju lihtsam ja loogilisem, aga nüüd kui ma seda siia kirja üritan panna on kõik pudru ja kapsad. Ühesõnaga. Mul ei oleks midagi selle vastu, kui ma saaksin oma elupäevade lõpuni süüa igast head ja paremat sisse. Mitte õgida ja ma ei pea silmas ka ilmtingimata mõttetuid rämpstoite - see võib täiesti tervisklik toit ka olla. Mis mulle ei meeldi on see, kui mul on kõht tühi ja ma PEAN sööma. Ehk siis ma pean toituma. Ma olen tegelikult alati selline teisitimõtleja olnud ja võib-olla tuleneb see sellest, aga see tunne, et miski sunnib mind midagi tegema, ei meeldi mulle karvavõrdki. Kuigi Alar Ojastu ütles kunagi ühel koolitusel, et inimene peab siin elus tegema vaid kolme asja: ta peab sündima, elama ja surema. Ja kui keegi üritas talle selgeks teha, et inimene peab ka hingama ja sööma, siis tuli vastuseks ainult üks suur EI. Sest inimene ei pea tegelikult neid tegema. Ta lihtsalt sureb ära siis. Aga ometi on ta täitnud neid kolme seadust. Ta on sündinud, ta on elanud (kuigi väga lühikest aega) ja ta on pidanud surema. Seega jah - ma ei PEA ju toituma, aga no jumala eest - elada ju tahaks veel.
Te ei kujuta ette ka kui imelik mu mõttemaailm olla võib. See, et mulle sundsöömine ei meeldi, on juba üks vana teema, aga uskuge või mitte, siis ma olen sellest täpselt ühele inimesele rääkinud, ja see juhtus ka alles ca kuu aega tagasi. Ja nüüd ma olen siin ja blogin sellest. Ega ma oma vana blogi alla seda küll kirjutanud ei oleks, aga siia on kuidagi natukene kindlam kirjutada.
Pikkade aastate jooksul olen ma igasuguseid asju oma peakeses välja mõelnud, et ennast sellest ''koormast'' päästa. Näiteks oleks minu arust jumala okei, kui inimesed saaksid oma toidu kätte mingist tuubist, mis su maoga ühendatud on. Tegelikult sellised asjad on vist olemas ka. Kunagi telekast nägin, kus mingil lapsel taoline asi oli, aga tal oli see mingi jubeda haigusega näidustatud. Ja see olukord nägi selline nukker välja. Minu mõttemaailmas ei ole see üldse selline nukker. See on just tore. Ühesõnaga kui sealt tuubist tuleks täisväärtuslik toit, mis hoiaks su kõhu kogu aeg normaalselt täis, siis saaks minu arvates palju rohkem muude asjadega tegeleda. Sest ma ei tea kuidas teiega on, aga ma ei viitsi päevast päeva pliidi taga orjata. Isegi kui ma iseenda jaoks ''orjan''. Ja jällegi. Tegelikult mulle ju meeldib süüa teha ja süüa teen ma hästi. Teen just selliseid erilisi toite. Aga siis tuleb kätte jälle üks ilus päev, kus ma olen kas tööst või jumal teab millest mega väsinud, ja ma lihtsalt ei jaksa süüa teha. Kuid kõht on ju ikkagi tühi. Ja siis ma mõtlen, et mida teha ja kuidas teha ja mida saaks väga kiiresti ning mis täidaks kiirelt kõhtu. Neid küsimusi ma vihkangi. Kui mul on kõht tühi ja ma PEAN sööma midagi. See on kuidagi... nõme minu jaoks.
Arvatavasti kogu see mõtlemine või söömishäire ongi minu ülekaalu põhjuseks. See on üpris loogiline tegelikult. Sest kuna ma seostan söömist halvaga ja minu jaoks on sellel halb energia, siis see mõjub ka mulle halvasti, ehk siis minu keha võtab toitu kui vaenlast.
Note to self: räägi kellegi asjalikumaga sellest probleemist!
Ja tule taevas appi, aga... mul on kõht tühi praegu!
Mu blogi header'is on äratoodud sõna 'söömishäired'. Ma ei tea tegelikult kas minu ''probleemi'' saab sinna alla liigitada või mitte, aga kuidagi muudmoodi ma seda ka kirjeldada ei oska.
Nimelt mulle ei meeldi süüa. Ärge saage valesti aru... söök on oivaline ja toidud mulle meeldivad. Õigem oleks vist öelda, et mulle ei meeldi toituda, vaid mulle meeldib süüa. Damn it. Mu peas tundus see kõik palju lihtsam ja loogilisem, aga nüüd kui ma seda siia kirja üritan panna on kõik pudru ja kapsad. Ühesõnaga. Mul ei oleks midagi selle vastu, kui ma saaksin oma elupäevade lõpuni süüa igast head ja paremat sisse. Mitte õgida ja ma ei pea silmas ka ilmtingimata mõttetuid rämpstoite - see võib täiesti tervisklik toit ka olla. Mis mulle ei meeldi on see, kui mul on kõht tühi ja ma PEAN sööma. Ehk siis ma pean toituma. Ma olen tegelikult alati selline teisitimõtleja olnud ja võib-olla tuleneb see sellest, aga see tunne, et miski sunnib mind midagi tegema, ei meeldi mulle karvavõrdki. Kuigi Alar Ojastu ütles kunagi ühel koolitusel, et inimene peab siin elus tegema vaid kolme asja: ta peab sündima, elama ja surema. Ja kui keegi üritas talle selgeks teha, et inimene peab ka hingama ja sööma, siis tuli vastuseks ainult üks suur EI. Sest inimene ei pea tegelikult neid tegema. Ta lihtsalt sureb ära siis. Aga ometi on ta täitnud neid kolme seadust. Ta on sündinud, ta on elanud (kuigi väga lühikest aega) ja ta on pidanud surema. Seega jah - ma ei PEA ju toituma, aga no jumala eest - elada ju tahaks veel.
Te ei kujuta ette ka kui imelik mu mõttemaailm olla võib. See, et mulle sundsöömine ei meeldi, on juba üks vana teema, aga uskuge või mitte, siis ma olen sellest täpselt ühele inimesele rääkinud, ja see juhtus ka alles ca kuu aega tagasi. Ja nüüd ma olen siin ja blogin sellest. Ega ma oma vana blogi alla seda küll kirjutanud ei oleks, aga siia on kuidagi natukene kindlam kirjutada.
Pikkade aastate jooksul olen ma igasuguseid asju oma peakeses välja mõelnud, et ennast sellest ''koormast'' päästa. Näiteks oleks minu arust jumala okei, kui inimesed saaksid oma toidu kätte mingist tuubist, mis su maoga ühendatud on. Tegelikult sellised asjad on vist olemas ka. Kunagi telekast nägin, kus mingil lapsel taoline asi oli, aga tal oli see mingi jubeda haigusega näidustatud. Ja see olukord nägi selline nukker välja. Minu mõttemaailmas ei ole see üldse selline nukker. See on just tore. Ühesõnaga kui sealt tuubist tuleks täisväärtuslik toit, mis hoiaks su kõhu kogu aeg normaalselt täis, siis saaks minu arvates palju rohkem muude asjadega tegeleda. Sest ma ei tea kuidas teiega on, aga ma ei viitsi päevast päeva pliidi taga orjata. Isegi kui ma iseenda jaoks ''orjan''. Ja jällegi. Tegelikult mulle ju meeldib süüa teha ja süüa teen ma hästi. Teen just selliseid erilisi toite. Aga siis tuleb kätte jälle üks ilus päev, kus ma olen kas tööst või jumal teab millest mega väsinud, ja ma lihtsalt ei jaksa süüa teha. Kuid kõht on ju ikkagi tühi. Ja siis ma mõtlen, et mida teha ja kuidas teha ja mida saaks väga kiiresti ning mis täidaks kiirelt kõhtu. Neid küsimusi ma vihkangi. Kui mul on kõht tühi ja ma PEAN sööma midagi. See on kuidagi... nõme minu jaoks.
Arvatavasti kogu see mõtlemine või söömishäire ongi minu ülekaalu põhjuseks. See on üpris loogiline tegelikult. Sest kuna ma seostan söömist halvaga ja minu jaoks on sellel halb energia, siis see mõjub ka mulle halvasti, ehk siis minu keha võtab toitu kui vaenlast.
Note to self: räägi kellegi asjalikumaga sellest probleemist!
Ja tule taevas appi, aga... mul on kõht tühi praegu!
Comments
Post a Comment