Läksin selle kirjutamisega natuke hulluks, aga vähemalt see takistab mind söömast. Mul on hetkel kaks kassi. Mõlemad võtsime endale peale vanaema surma, sest noh... lemmikloom on ikkagi pereliige ja minu süda ei lase neil mujal magada kui meie juures. Ma vahel lihtsalt vaatan neid. Kuidas nad magavad, käituvad, hellust ja armastust soovivad. See on lausa imeline, kui intiimsed loomad kassid on. Ja siis me imestame selle üle, kui inimene tahab lähedust. Kui me vahel ei suuda vastu panna sel ühel ööl selle kuuma kuti embuses olla ja tunda end tahetuna. Aga see on ju tegelikult nii loomulik. Nii ürgne ja meisse sissekodeeritud soov, mille vastu paljud inimesed, k.a. mina, siin maailmas tihtipeale võitleme. Olemas meie ise. Vahel ma taban end mõttelt, et kui üks emane koer magab paljude isastega, kas neil on ka mingi omalaadne ühiskonna normistik ja teda peetakse litsiks? Üsna võimatu paradoks, mida tõestada. Aga samas... miks ja kust on tekkinud sellised normid siis meie, inimeste, m