I'm all about second chances in life.

  Kui ma väiksena, nii umbes algkooliealisena mööda ilma ringi kapsates mõnda ratastoolis inimest nägin, siis tahtsin ma talle päris ausalt oma jalad anda. Miks? Sest minul oleks olnud ilma jalgadeta lihtsam elada, sest see oleks olnud minu kalkuleeritud otsuste tagajärg. Iseasi kui kalkuleerivalt üks seitsmeaastane laps mõelda võib, aga see selleks. Peale igasuguste jäsemete loovutamise oli mul tol ajal ka kindel plaan avada kodututele varjupaik. Ma mõtlesin selle projekti peale nii palju, et ma joonestasin isegi majaplaane tubade ja kõigega. Alustades sellest, kus peaks asuma köögilauad ja lõpetades lillepotiga. Välisukse kohal pidi kindlasti rippuma silt ''Teine võimalus'' või ''Second chance''. Ma ei suutnudki lõpuks ära otsustada, kas see peaks olema inglis- või eestikeelne. Now that's a tough one! Põnev asi oli veel see, et mul oli väljamõeldud ka plaan, kuidas seda asja elus hoida. Nö isemajandussüsteem. Ma olin vist natuke... teistsugune laps kui teised. Oh well..
  Inimesed teevad vigu. Kogu aeg. See on meie loomuses ja nagu öeldakse, siis - inimlik. Mu üks sõbranna vastas mu nõuküsimise peale paar minutit tagasi väga lihtsalt: ''Mina ei annaks teist võimalust''. Ma mõistan, miks ta nii arvab, ja ma olen ka ise selle variandi peale mõelnud, aga... see tekitab minus väikese huvide konflikti. Ma olen väga suur ''teise võimaluse'' pooldaja. Kas ma poleks siis mitte silmakirjalik? Samas ei saa ka alati kõigele ja kõikidele uut katset anda. Näiteks kui inimene ikka külma südamega lennukitäie inimesi surnuks lennutab, siis on see ikka vähe tõsisem asi, eks ole!? Aga kui su süda kildudeks tehakse, siis see on ka väga valus. Kas neid kahte asja saab üldse võrrelda? Samas... surm on mõneti isegi kergem, sest kui inimene lihtsalt teadlikult teeb sulle haiget, siis see on tegelikult palju hullem. Vähemalt minu arust on. Üldse on parima sõbra kaotus üks hullemaid asju. Tõiseselt ka. Ütleme, et teil on parim sõber ja samal ajal ka naine/mees. Kui te peaksite oma kaaslasest lahku minema, siis... esimene inimene, kelle poole pöörduda, on teie parim sõber. Kui keegi teeb teile liiga, siis te räägite sellest oma parimale sõbrale. Kui ma nutsin kodus hüsteeriliselt, sest ma arvasin, et keegi ei taha mind, sest ma pole piisavalt ilus ja olen paks (sest noh... üks meessoostisik tõesti ütles seda), siis ma HELISTASIN OMA PARIMALE SÕBRALE. Ükskõik, mis elus head või halba ei juhtu, siis parim sõber on esimene inimene, kellele sellest rääkida. Ja siis juhtub midagi sellist, millele mõelda ei taha... ma saan meeltult haiget, aga ma ei saa oma sõbrale helistada ja sellest rääkida, et kergem hakkaks, sest - tema tegi mulle haiget. See on see hetk, mil ma tundsin end maailmas täiesti üksi. Nagu minult oleks keset ookeani ulpides päästerõngas ära võetud. Sest tema oligi mu päästerõngas.
  See valiku tegemine on kõige raskem osa. Kas ma tõesti ei saa temaga isegi mitte kokku ja ei räägi asju sirgeks? Kas ta tõesti kahetseb oma tehtut ja saab aru, mis ta valesti tegi või tunneb ta minust lihtsalt puudust ja on seetõttu nõus süü enda peale võtma? Äkki ma annan talle andeks, me lepime ära ja kõik läheb vanaviisi edasi. Ta võtaks mind endiselt iseenesestmõistetavalt ja ei oleks mulle täisväärtuslik sõber. Mis siis saab? See oleks veel valusam kui esimene kord. Haha... that's what she said. Igatahes. Kui ma temaga juba kokku saan, siis ma ju annan talle andeks. Ma tean ennast. Ta oli mulle nii kallis ja sellised tunded ei kao nii lihstalt ära. Ma võin ju praegu pettunud olla, aga kui ta tõeliselt vabandust paluks, siis ma langen talle sama kiirelt kaela kui Viru Hotelli linnukesed rikkale sommile.
  Ja üldsegi olen ma alati arvamusel, et inimesed peaksid olema vigade suhtes tolerantsemad. Näiteks ei meeldi mulle kunagi minna tüliga kellegagi lahku. Ma mõtlen siis seda, et näiteks lähed mehega raksu ja siis kõnnid vihasena minema. Minu arust tuleb alati asjad enne selgeks rääkida, kui veel tol hetkel koos ollakse. Ma nägin kunagi jube väiksena mingit Politseikroonika osa telekast, kus üks eesti mees rääkis pisarsilmil, et nad olid naisega just tülli läinud, seejärel läks naine poodi ja sai autoõnnetuses surma. Räigelt sõimasid üksteist, naine põrutas uksest välja ja mees karjus järele ''ÄRA SIIS PIIMA JÄLLE UNUSTA''. Ja see pilk tema silmis oli kõik, mis mulle vaja. See pilk, et see oligi viimane asi, mida ta oma naisele, keda ta armastas, ütles. Sellest alates peale olen ma alati üritanud inimestega igasugused erimeelsused kohe lahendada, sest elusees ei tea, millal on viimane kord, kui ma seda inimest näen. Ja ma olen alati üritanud ka viimasel hetkel midagi ilusat ütelda, et mina ei peaks elama selliste kahetsustega nagu see mees seal telekas. Alati ei tule hästi välja, sest mõned mehed puksivad sellele kõigi oma nelja sõraga vastu, sest kui tüli on, siis tähendab, see seda, et mees lahkub. Noh... osad arvavad nii. Ei üldista! Ja kui taaskord sõbra juurde tagasi tulla siis, kas ma ei peaks talle andeks andma? Samas kui ma annan, siis ma mõneti tunnen juba sellest andeksandmise pärast sellist tuhvlialuse tunnet. Nagu ta võiks saada ei tea millega hakkama, aga ma annan talle alati andeks ja lähen alati ta juurde tagasi.

Kuidas ära leppida sõbraga nii, et ta ei loeks sellest mingeid valesid asju jälle välja? Kas üldse anda andeks? Kas mu andeksandmine ei teeks mitte olukorda hullemaks?

EDIT:
Kui ma selle loo just minut aega tagasi avalikustasin ja oma blogi lahti võtsin, siis laiutas mu päeva tsitaadi koha peal just see:

Quote of the Day

‘‘ If you love somebody, let them go, for if they return,  they were always yours.  And if they don't, they never were.’’

Is that a sign? I mean... let him go - check, returning part - check. And for what it's worth it definitely looks like a freaking sign.