Jane ♥ Doe

Mul on praegu... mingi major masekas. Kõik tundub nii lootusetu ja kurb. Peale selle olen ma korralikult haige ka. Thats sucks. Mul on küll kirjas, et üheks mu blogi teemaks on ettevõtlus, aga ma pole sellest peaaegu et sõnagi kirjutanud. Tegelikult on suuresti mu maseka põhjus just meie pere ettevõte. Õigemini siis mu isa oma nagu ta täna kenasti mulle rõhutas. Asi hakkas minu jaoks allamäge minema sellest hetkest alates, kui isa tahtis kaasosanikuks võtta üht sommi. Esiteks tänu mu baaritööle on mul sommidest kõriauguni ja tagasi. Teiseks on tema ettepanekud nii teistsugused, et ma ei tunne, et see oleks enam see, mida ma algselt teha tahtsin. Ma ei hakka siinkohal detailidesse laskuma, sest tegu on siiski anonüümse blogiga.  Me oleme selle ettevõttega tegutsenud vaid lühikesed kuus-seitse kuud... ja mul on kopp ees(!?). Ma ei oska seda tegelikult sõnastada. Mul ei ole otseselt kõrini, aga jalustniitev masendus on mind enda võimusse võtnud. Ja ma ei suuda välja mõelda, kas ma olen

Jätsin paar päeva tagasi, täpsemalt kolmapäeval, oma drafti sellise postitusealge: Mmm... Mul oli täna nii mõnus vaikne hommik. Sain rahulikult üles tõusta, kohvi juua ja näkileiva võikusid süüa - NOOOOT! Tegelikult tõusin rahulikult üles, tegin kohvi ja võikud ja siis tuli ema sinna, kes eile koju saabus. Millegipärast ma seda edasi ei kirjutanud, aga otsustasin seda teha täna. Niisiiis - tõotas mul tulla üks suurepärane hommik. Olin ennast kenasti välja puhanud, panin kohvimasina tööle ning läksin vannituppa pesema. Vahepeal oli üles tõusnud ka ema, kes eelmisel õhtul kodumaale naasis nagu üks ehtne patrioot kunagi. Vaheselgituseks: ta elab poolekohaga Belgias, kuna tal on seal mees. Seega elab ta kaks nädalat siin ja kaks nädalat seal. Läksin siis vaikselt kööki, et omale kohv valmis teha ja oma võikse süüa ja muidu hommikut nautida. Mu topeltespresso sai just valmis ja istusin lauda. Kõik tundus justkui super, aga siiski... vaikusest oli asi kaugel. No olgu ma saan aru, et ta o