ETTEVAATUST!!! Eriti magus postitus: moosipall, kaneelirull, suhkrukringel, Panna Cotta!

Mul on kodus üks eriti armas numpsik, kellest ma ei üle ega ümber ei saa. Ta on üks kassipreili, kellel on maailma kõige suurem süda. Päris tõsiselt! Ma olen alati endale tahtnud täpselt sellist kassi. Ta on viisakas, kuulekas ja ta armastab sind iga viimasegi karvatutikesega. Kas te olete kunagi tundnud seda ääretud armastust ühe elusolendi vastu, et tahaks ta pooleks pigistada? No seljuhul te teate Täpselt nagu ma end iga jumala hetk tunnen, kui teda vaatan. Praegu ta näiteks magab mu jalgade peal... ja ma isegi ei suuda teda vaadata. Mulle on mitmeid kordi öeldud, et mul on nii ilusad silmad, et mulle ei saa liiga kaua otsa vaadata. Kui ma varem sellest aru ei saanud, siis nüüd saan ma vägagi hästi. Ta on lihtsalt selline tupsubeebi, et paha hakkab. Ja noh... tal on küll ''normaalne'' nimi ka olemas, aga mina kutsun teda ikka oma heldimusnimedega. Valikus on näiteks: Tupsu, Tupsubeebikiisupai, Moosipallirull, Kaneelirullipall, PannaCottaampsuke, Suhkrukringel, Šokolaaditükike, Jäätisesorbettike ja nii edasi. You get the picture. Ja üldjuhul ei piisa tema hellitamiseks ühest nimest, vaid kasutusele tulevad enamvähem kõik üksteise otsa, et ikka täie rauaga mõista anda, et mu nunnumeeter on lakke taaskord augu teinud. Kusjuures selle lae auguga on natuke kurvad lood, sest nii umbes nädala aja pärast võib mul siin olukord väga... vihmaseks? minna. Mitte et ma mingi masterilmavana oleksin, aga ma pean oma Kiisurulli kahjuks ära andma. Ma ei tohi teda kahjuks enda juurde jätta ja sellepärast pean ma ta ära andma. Ärge muretsege. Tups läheb kenasti Pesaleidjasse ja mitte Hoiukodusse piinlema.
Ma päästsin ta mõni aeg tagasi ära... Nunnupail on kõrvad kole katki... tal oli kunagi kõrvapõletik, mis moonutas ta kõrvad ära. Ja karv ei ole tal ka just parim. Ja tal on üks hammas mädane. Aga minu jaoks on ta maailma kõige ilusam elusolend, mis eales sündinud on. Ma vaatan talle silmadesse ja ma lihtsalt sulan ära. Oeh...Ja siis ta ronib mulle sülle ja magab päevad läbi mu voodis ja pissib mu saabastesse.... OKEI see viimane juhtus tegelikult ainult ühe korra :D. Ja see juhtus täna. Ühe korra on ta mul palmipotti kah lasknud, aga üldjuhul ajab kenasti oma asjandused selleks ettenähtud kohta.
Tegelikult on lihtsalt tore, et kodus on keegi keda sa saad metsikus koguses kallistada ja musitada ja öelda talle, et ta on su kõige kallim. Noh jah.. praegu on meil kass ka selleks.
Täna just kirjutasin talle Pesaleidjasse tutvustust. Kusjuures enne oli nagu see äraandmismõte veel kuidagi vastuvõetav, aga seda jutukest kirjutades tükkis küll pisar vargsi silma. Kirjutasin ju just nii, et keegi armastaks teda ja hooliks temast ja tahaks temaga elulõpuni koos olla. Aga hetkel mõtleb Musirull ju, et meie olemegi need inimesed. Ja siis me anname ta ära ja ta pettub. Ta ei saa enam midagi aru. Äkki ta üldsegi muutub inimeste vastu kibestunuks. Äkki ta arvab, et ta ei kõlvanud meile. Mis siis saab? See oleks kohutav. See murraks mu südame, kui ta niimoodi tunneks.