Olid veel kunagi ajad, kus ma mõistsin iga naise hukka, kellele mängida meeldis. Ma mõtlen siis meestega ikka, sest GTA on näiteks jumala kõva asi. Nüüd olen ma aga hakanud neid mõneti mõistma... Ma olen ise väga halb mängur. No kohe üldse ei tule see asi mul välja ja pealegi arvan ma alati, et kui ma inimesest piisavalt palju hoolin ja seda talle välja näitan, siis ongi kohe hea sõprus või suhe olemas. Boy... have I never been so wrong in my life.
Näiteks see mu viimase sõbra temp. Mul suri vanaema poolteist kuud tagasi ära. Enne seda juhtus ka kaks päeva varem olema minu sünnipäev. Tahtsin oma sünnipäeva tähistada see aasta nii, et lähen lihtsalt oma parima sõbraga välja ja teeme paar drinki. Vastuseks köhatati ainult midagi ebamäärast, et tal pole aega, sest... ta läheb jooma. Taipohh, et ta neid oma uusi sõpru on mitte rohkem, kui kaks kuud teadnud. Aga olgu. Üritasin siis asjasse mõistvalt suhtuda ja ütlesin, et ehk siis järgmine nädal. Seekord vastati, et ta ei tea veel, mis plaanid tal siis on. Kas ma olen nagu reaalselt maailmas ainuke inimene, kes tõlgendab seda mõistet sellisena, et kui inimesel plaane ei ole, siis ta on vaba? Kas see mitte ei tähenda sõna kõige otsemas mõttes seda? Ja üldsegi... kui sul plaane pole ja su parim sõber sind OMA SÜNNIPÄEVALE KUTSUB, siis FFS saa tuttavaks - need ongi su plaanid! Ühesõnaga toopäev edasi ma ei pushinud ning võtsin jutu üles alles järgmisel esmaspäeval, kuid siis tuli mulle järsku selline vastus, et ta läheb sellel päeval hoopiski nende samade sõpradega filmiõhtule. Kusjuures pärast mu vanaema surma ei vaevunud ta ka mitte üks kord küsima, kuidas mul läheb või üldse ühendust võtma, nii et ma pidin lõpuks taaskord ise küsima, et kuhu ta just sellisel ajal kadunud on. Igatahes viis see viimane korvi saamine mu nii endast välja, et ma kirjutasin talle pika kirja, kus selgitasin, et ma olen väga solvunud ja see teeb mulle haiget. Juba sellepärast, et me saime alati kokku nii, et ta sõitis mulle maja ette ja helistas, et ta on siin. I know right... he's like the sweetest guy in the whole wide world. Alguses oli see nii lahe, et ta niimoodi spontaanselt minuga kokku tahtis saada, aga kui see muutus tema stiiliks, siis see enam mulle nii väga ei meeldinud, sest noh... mulle jättis see mulje, nagu oleksin ma vaid pelgalt kohatäide ja plaane teeb ta oma teiste sõpradega. Tüüp tõmbas minu kirjast sellise draama üles, et talle peaks peale maksma, et ta lavakasse läheks. Väitis, et minu sõnul ei tohi ta kellegi teisega kokku saada ja ta peaks iga jumala päev minuga kokku saama, millele ma isegi ei vihjanud mitte. Tahtsin vaid, et ta minu kui oma parima sõbraga ka koos miskit põnevat teeks, mitte ei ilmuks lihtsalt siia, kui parasjagu aega leidub või igav on. Kas ma tõesti ootan liiga palju?
Peale seda pole me üle kuu aja sõnagi vahetanud, kui ühtäkki härra helistas mulle eile. Kõnet ma ei kuulnud ja seega otsustasin talle hiljem tagasihelistamise asemel sõnumi saata, sest noh... pärast võtab vastu ja naerab näkku, et sorry tibuke, valeühendus. Ma kardan nagu ALATI sellist vastust, kui keegi, kellega eriti ei suhtle, mulle helistab. True story! Kuna mul oli eile kirjandi kirjutamine pooleli, siis vastasin, et mul pole aega ning täna ta saatis mulle ise uuesti sõnumi. Vaatasin telefoni ja viskasin selle lihtsalt voodile tagasi, kuna tahtsin mõtlemisaega, mida ja kas talle vastata. JA MIDA MA KUULEN!!?? Tuuuut... ... ...tuuuuuuuuuut... ...tuuuuuuuuut. Samal ajal kui mu peas käisid hullud skeemid, et äkki ma ei vastagi talle, siis mu telefon - son of a gun - rikkus kõik mu ilusad plaanid ära ja helistas talle. Haarasin voodilt telefoni ja katkestasin kõne, kuid juba oli hilja ja ta helistas mulle kohe tagasi. Nüüd oleks nagu überimelik mitte vastu võtta ka, eks ole? Seega ma võtsin vastu ja suurt miskit öelda ei osanud, sest ma ju e i t a h t n u d temaga rääkida. Pikk jutt kiirelt kokku võtta võib teda tsiteerida: ''Ma mõtlesin, et võiksime kokku saada ja rääkida. Ma võiksin sulle terve aja rääkida, milline munn ma viimasel ajal olen olnud ja sina võiksid lihtsalt seista ja noogutada''. Kuna see mind tsipa naerma ajas, siis vastasin lühidalt, et kõlab hästi, sest olgem ausad. MA OLEN JU KÕIK NEED PÄEVAD UNISTANUD SELLEST HETKEST, KUI TA ISE MU KÄEST VABANDUST PALUB JA ÜTLEB, ET TA MUNN ON OLNUD. Ja ta on ülimalt munn olnud. Sellepärast oli mul ka mõnesmõttes talle halb jälle ära öelda, sest kohati tundub see nagu universumile näkku sülitamine. ''Palun-palun-palun las ma võidan lotoga'', siis saad lõpuks võidupileti... naerad ja paned selle perversse irvega näol põlema.
Mu ''sissejuhatus'' tuli pikk, aga minu point oli selles, et ta oli mulle sõber, keda ma pole eales kohanud. Ta on mind aidanud läbi selliste raskete aegade, et ise ka ei usu. Ja lõppkokkuvõtteks suutis ta mind ikkagi iseenesestmõistetavalt võtta. Miks? Sest ma olin talle alati olemas. Sest ma hoolisin temast ja näitasin seda välja. Mis on minu jaoks nagu enam kui normaalne. Minu arust see just nii peakski olema. Sul on parim sõber... reaalselt parim. Siis te oletegi üksteisele olemas. Aga mida tema sellest välja luges oli lihtsalt see, et ma olengi talle koguaeg varnast võtta. Millegipärast ei näinud ta seda kui kahesuunalist tänavat.
See on ka minu arvates põhjuseks, miks naised ja tegelikult ka mehed üksteisega mängivad. Sest kui sa ei tee ennast ka jumala eest oma sõbrale kas või VEIDIKENE raskestikättesaadavaks, siis tagajärg on lihtsalt see, et ta kasutab sind ära. Ja see näide oli ainult sõbra kohta. Romantilistest suhetest meestega ei hakka ma üldse rääkimagi...
Miks ei võiks maailm nii eksisteerida, et sõber ütleb teisele, et ta on talle kallis ning talle vastatakse samaga ja elatakse lõbusat elu edasi? Miks ei võiks naine öelda mehele, et teda armastab, ilma, et mees tahaks kohe kättemängitud olukorda endakasuks keerata? Või vastupidi? Miks ei võiks me lihtsalt öelda üksteisele seda, mida me tunneme ja inimesed tõesti võtaksid selle rõõmuga vastu? Miks on vaja inimesi ära kasutada?
Lõpetuseks hea laul, mis mind seoses selle sõbraga täna kummitab:
Näiteks see mu viimase sõbra temp. Mul suri vanaema poolteist kuud tagasi ära. Enne seda juhtus ka kaks päeva varem olema minu sünnipäev. Tahtsin oma sünnipäeva tähistada see aasta nii, et lähen lihtsalt oma parima sõbraga välja ja teeme paar drinki. Vastuseks köhatati ainult midagi ebamäärast, et tal pole aega, sest... ta läheb jooma. Taipohh, et ta neid oma uusi sõpru on mitte rohkem, kui kaks kuud teadnud. Aga olgu. Üritasin siis asjasse mõistvalt suhtuda ja ütlesin, et ehk siis järgmine nädal. Seekord vastati, et ta ei tea veel, mis plaanid tal siis on. Kas ma olen nagu reaalselt maailmas ainuke inimene, kes tõlgendab seda mõistet sellisena, et kui inimesel plaane ei ole, siis ta on vaba? Kas see mitte ei tähenda sõna kõige otsemas mõttes seda? Ja üldsegi... kui sul plaane pole ja su parim sõber sind OMA SÜNNIPÄEVALE KUTSUB, siis FFS saa tuttavaks - need ongi su plaanid! Ühesõnaga toopäev edasi ma ei pushinud ning võtsin jutu üles alles järgmisel esmaspäeval, kuid siis tuli mulle järsku selline vastus, et ta läheb sellel päeval hoopiski nende samade sõpradega filmiõhtule. Kusjuures pärast mu vanaema surma ei vaevunud ta ka mitte üks kord küsima, kuidas mul läheb või üldse ühendust võtma, nii et ma pidin lõpuks taaskord ise küsima, et kuhu ta just sellisel ajal kadunud on. Igatahes viis see viimane korvi saamine mu nii endast välja, et ma kirjutasin talle pika kirja, kus selgitasin, et ma olen väga solvunud ja see teeb mulle haiget. Juba sellepärast, et me saime alati kokku nii, et ta sõitis mulle maja ette ja helistas, et ta on siin. I know right... he's like the sweetest guy in the whole wide world. Alguses oli see nii lahe, et ta niimoodi spontaanselt minuga kokku tahtis saada, aga kui see muutus tema stiiliks, siis see enam mulle nii väga ei meeldinud, sest noh... mulle jättis see mulje, nagu oleksin ma vaid pelgalt kohatäide ja plaane teeb ta oma teiste sõpradega. Tüüp tõmbas minu kirjast sellise draama üles, et talle peaks peale maksma, et ta lavakasse läheks. Väitis, et minu sõnul ei tohi ta kellegi teisega kokku saada ja ta peaks iga jumala päev minuga kokku saama, millele ma isegi ei vihjanud mitte. Tahtsin vaid, et ta minu kui oma parima sõbraga ka koos miskit põnevat teeks, mitte ei ilmuks lihtsalt siia, kui parasjagu aega leidub või igav on. Kas ma tõesti ootan liiga palju?
Peale seda pole me üle kuu aja sõnagi vahetanud, kui ühtäkki härra helistas mulle eile. Kõnet ma ei kuulnud ja seega otsustasin talle hiljem tagasihelistamise asemel sõnumi saata, sest noh... pärast võtab vastu ja naerab näkku, et sorry tibuke, valeühendus. Ma kardan nagu ALATI sellist vastust, kui keegi, kellega eriti ei suhtle, mulle helistab. True story! Kuna mul oli eile kirjandi kirjutamine pooleli, siis vastasin, et mul pole aega ning täna ta saatis mulle ise uuesti sõnumi. Vaatasin telefoni ja viskasin selle lihtsalt voodile tagasi, kuna tahtsin mõtlemisaega, mida ja kas talle vastata. JA MIDA MA KUULEN!!?? Tuuuut... ... ...tuuuuuuuuuut... ...tuuuuuuuuut. Samal ajal kui mu peas käisid hullud skeemid, et äkki ma ei vastagi talle, siis mu telefon - son of a gun - rikkus kõik mu ilusad plaanid ära ja helistas talle. Haarasin voodilt telefoni ja katkestasin kõne, kuid juba oli hilja ja ta helistas mulle kohe tagasi. Nüüd oleks nagu überimelik mitte vastu võtta ka, eks ole? Seega ma võtsin vastu ja suurt miskit öelda ei osanud, sest ma ju e i t a h t n u d temaga rääkida. Pikk jutt kiirelt kokku võtta võib teda tsiteerida: ''Ma mõtlesin, et võiksime kokku saada ja rääkida. Ma võiksin sulle terve aja rääkida, milline munn ma viimasel ajal olen olnud ja sina võiksid lihtsalt seista ja noogutada''. Kuna see mind tsipa naerma ajas, siis vastasin lühidalt, et kõlab hästi, sest olgem ausad. MA OLEN JU KÕIK NEED PÄEVAD UNISTANUD SELLEST HETKEST, KUI TA ISE MU KÄEST VABANDUST PALUB JA ÜTLEB, ET TA MUNN ON OLNUD. Ja ta on ülimalt munn olnud. Sellepärast oli mul ka mõnesmõttes talle halb jälle ära öelda, sest kohati tundub see nagu universumile näkku sülitamine. ''Palun-palun-palun las ma võidan lotoga'', siis saad lõpuks võidupileti... naerad ja paned selle perversse irvega näol põlema.
Mu ''sissejuhatus'' tuli pikk, aga minu point oli selles, et ta oli mulle sõber, keda ma pole eales kohanud. Ta on mind aidanud läbi selliste raskete aegade, et ise ka ei usu. Ja lõppkokkuvõtteks suutis ta mind ikkagi iseenesestmõistetavalt võtta. Miks? Sest ma olin talle alati olemas. Sest ma hoolisin temast ja näitasin seda välja. Mis on minu jaoks nagu enam kui normaalne. Minu arust see just nii peakski olema. Sul on parim sõber... reaalselt parim. Siis te oletegi üksteisele olemas. Aga mida tema sellest välja luges oli lihtsalt see, et ma olengi talle koguaeg varnast võtta. Millegipärast ei näinud ta seda kui kahesuunalist tänavat.
See on ka minu arvates põhjuseks, miks naised ja tegelikult ka mehed üksteisega mängivad. Sest kui sa ei tee ennast ka jumala eest oma sõbrale kas või VEIDIKENE raskestikättesaadavaks, siis tagajärg on lihtsalt see, et ta kasutab sind ära. Ja see näide oli ainult sõbra kohta. Romantilistest suhetest meestega ei hakka ma üldse rääkimagi...
Miks ei võiks maailm nii eksisteerida, et sõber ütleb teisele, et ta on talle kallis ning talle vastatakse samaga ja elatakse lõbusat elu edasi? Miks ei võiks naine öelda mehele, et teda armastab, ilma, et mees tahaks kohe kättemängitud olukorda endakasuks keerata? Või vastupidi? Miks ei võiks me lihtsalt öelda üksteisele seda, mida me tunneme ja inimesed tõesti võtaksid selle rõõmuga vastu? Miks on vaja inimesi ära kasutada?
Lõpetuseks hea laul, mis mind seoses selle sõbraga täna kummitab:
Girl you have not met good friends yet, if that is your experience with friend relationships.
ReplyDeleteEelmainitud kogemus oli päris hea mängurluse näide, muide. Näputäis sõpru mis mul on annavad endast alati märku kui mu elu on metsas ja vajan tuge või siis tähtsad üritused millest soovin, et nad osa võtaksid. See on muidugi mees-mehele sõprus. Tore muidugi, et too isik tunnistas oma vigu/viga, aga kui nüüd kahe jalaga maa peal olla, siis ma ei näe sellisele käitumisele vabandust. Puhtalt nendel sündmustel kaalutletud eiramine. Sitt osalise tööajaga sõber, mina tituleeriks ta pigem tuttavaks.
Änksa akronüümi kasutus muide - FFS. Mis seal ikka: minu kaastunded vanaema kaotuse puhul ja vinget edasimängimist. Continue.
Sa tundud nagu mega äge inimene olevat!! :D
DeleteAitäh kaastunne eest!
Aga sul on õigus. Mul pole just kõige paremad kogemused sõprade näol. Ma olen tegelikult selline sügavalt introvertne inimene ja pigem üksik hunt. EI viitsigi väga palju sõpru omada ja kui mul keegi kalliks saab, siis on ta mu perekond ja minu poolt on suurimaks komplimendiks, kui ma ise tahan palju kellegagi aega veeta.
Aitäh komplimendi eest. :)
DeleteKõlab nagu sa oled inimene kellega suhet väärtustada. Jään huviga ootama mis huvitavat veel kribad.
Tihti on nii, et ühe ootused ei vasta teise omadele ja vastupidi. Et elud on nagu hammasrattad, pikka aega käivad koos nagu õlitatult ent siis... Ühel hetkel jääb üks maha või liigub teine natuke kiiremini ja asjad enam kokku ei klapi. See tekitab pingeid ja on valus. Samas ilma teise pooleta ei saa ka; ta on liikumapanev jõud ja kui seda haakumist poleks, siis jääks kõik lihtsalt tühjalt seisma.
ReplyDeleteSes mõttes on tore, kui asjad jälle korda saavad, kuid enda huvides tasub siis juba pisut ettevaatlikum olla ja teistele mitte nii suuri lootusi panna. Pole asjatuid lootusi, pole ka pettumust.
.::Lolo::.
Lihtne öelda, et ei tasu ootusi panna. Need ootused olid kõrged tänu temale endale. Ta aitas mind läbi nii mõnestki raskest ajast. Oli mulle toeks ja lausa õlaks, mille najal nutta. See kõik arenes nii, nagu me olime üksteisele. Mitte ei olnud nii, et me olime lihtsalt suvalised sõbrad ja siis mina halan siin, et wtf sa olid mu parim sõber ju... ja tema vaatab, et halloo tädike... segi peast tiba? Ja miks on minu kirjutatud punktid ''suured lootused''? Kui kaks inimest on head sõbrad, parimad sõbrad, siis need ei ole mitte suured lootused, vaid peaksid minimaalsed normid olema. Et mul sureb vanaema ära... ja see on suur lootus, et ta mind lohutab? Mul on sünnipäev ja see on suur lootus, et ta vaevub seda minuga tähistama?
DeleteLihtsalt nüüd järsku tuli selline käitumine tema poolt. Ja see klõps käis üleöö. Sest üks päev enne me veel rääkisime pikalt ja saime eelmine õhtu kokku. See käis sama ettearvamatult kui see, et Derek Shepherd surma sai.
Kahjuks need korda ei saanud, sest tuli välja, et ta ikkagi ei mõelnud oma vabandust päris siiralt või läbimõeldult.
Ma tean ja mäletan ise ka seda tunnet. Nii palju kordi olen ise samas olukorras olnud ja väga haiget saanud. Nüüd olen lihtsalt kõiges pettunud. Hulgun parem üksi ringi ning hea, kui leian kellegi, kes vähemalt mõnda aega sama teed käiks kui mina. Mu mõte polegi sulle soovituseks, pigem oli see lihtsalt äratundmine. Ma lihtsalt ei taha enam haiget saada, ja mul on kõrini sellest valust ja tühjusest, kui kogu mu ilus minimaailm koost pudeneb. Seepärast proovin parem mitte midagi tunda ja tiksuda omaette.
Delete.::Lolo::.
Eks ma olen ka rohkem selline üksik ja saan sellest pettumusest ja valust väga hästi aru. Samas kui minu maailm kokku variseb, siis see pettumus kestab üsna lühikest aega. Või noh lihtsalt kuni selleni kui ma mõne uue inimesega kokku satun ja kogu see valu meelest läheb. Siis hakkab kõik jälle otsast peale. Mis võib mulle jällegi uut valu tähendada, aga samas ei taha ma muutuda ka kibestunuks, et lausa tahtlikult inimesi eemale peletan.
DeleteOle tubli ja loodan, et leiad kellegi, kes sinuga lõpuni sama teed käiks!