Skip to main content

''tee trenni'' - ✓

☑

So... it turns out that going for a run with a major tooth ache is probably the worst idea I've ever had. 

Niisiis. Ma ei võtnud valuvaigisteid ja läksin jooksma. Mis juhtus oli aga see, et mu hammas sai külma, mis suurendas põletikku ning valu levis närve mööda ka teistesse tarkusehammastesse. Good thinking. :D
Tulemusena ei saanudki ma joosta. Jooksin ca poolteist kilomeetrit ja seejärel kõndisin ülejäänud lõpuni. Valu läks nii hulluks, et ma oleksin tahtnud nuttes mõnda möödasõitvat autot paluda end kiiremas korras koju tagasi tuua, aga kuidagi sain tempot lisades selle 5,9 km ära lõpetatud. Tunne oli küll selline, nagu keegi oleks mulle rusikaga vastu hambaid andnud. Nii palju siis trennist.

Okei. Pulsikella järgi oli kalorikulu isegi täitsa arvestatav. Ise pakkusin, et tuli umbes 250, aga see näitas hoopis 506 kcal. I can live with that. Kuigi ma poleks selle 250 üle ka kurvastanud. Ikkagi rohkem kui mitte midagi. Iga pisike kaotus on minu jaoks suur võit. Tegin veits treppe ja kükke ja tõstsin palki. Ja lõpus sai päris kiires tempos kõndi ka tehtud, nii et mul lausa pistma hakkas. Mitte, et see hea asi on, aga järelikult ma ikka liigutasin end, mitte ei loivanud seda vahemaad läbi.

Koju jõudes haarasin koheselt tabletid ja kohukese ja ajasin need mõlemad endale sisse. Õnneks läks valu ülikiirelt minema, aga võimalik, et ma lihtsalt ei pannud seda söögitegemise käigus enam nii palju tähele. Ma ei teagi, mis nüüd siis edasi saab. Mõtlesin, et hakkan omale igaks nädalaks selliseid liste tegema, mis nädala jooksul tehtud peavad saama. Täna tegin selle nädala oma ära. Kui see hambavalu varsti tagasi ei tõmba, siis muutub see trenni suhtes ikka üsna problemaatiliseks. Aga noh aeg on näidanud, et see ühel hetkel kaob sama teed, kust tuli. Seega lootust on. Vähemalt sai ühe ''tee trenni'' listist juba maha tõmmata. Homseks peaks veel bioloogia selgeks tegema, aga kus on minu motivatsioon selleks? Mul on seda viimasel ajal sama raske leida, kui ühe naise käekotist võtmeid.

Tegelikult mõtlesin, et tahaks umbes kümpsi veel alla võtta ja siis hakata praegusest rohkem lihasele keskenduma. Kuigi jooksu kohapealt oleks seda juba nüüd vaja. Probleem on aga selles, et... ma ei oska kuidagi teha lihast. Päriselt ka. Ma teen, aga sellest pole mingit tolku. Ma kas teen liiga vähe, liiga kergeid või lihtsalt puhtvalesid liigutusi. Muidu mulle mingid treeningkaaslased ega ühistreeningud ei meeldi, aga selle lihastreeningu kohapealt võiks mul küll üks kuri inimene kõrval olla, kes pushiks ja pushiks mind. Praegu ma vist kipun enne kordused ära lõpetama, kui mul nö see sein ette tuleb.

Võiks suvealguseks  keha nii kaugele viia, et saaksin oma lõpetamisel täies hiilguses särada. Idee poolest on igati võimalik. 3,5 kuuga kaotasin 24 kg. Umbes 16 võiks veel minna ja kui arvestada, et suve alguseni on jäänud seitse kuud, siis see peaks olema 2,3 kg kuus ehk siis ligikaudu 600g nädalas. Sounds doable. Nüüd on vaja lihtsalt leida keegi, kes oskab asja ja viitsiks mulle pinda hakata käima. Pealegi kui ma hakkaks kellegagi koos trenni tegema, siis saaks seda ka teistsugustel kellaaegadel teha. Praegu, kui ma üksi käin, siis julgen ma oma nina metsa pista ainult ja ainult valgel ajal. Aga olgem realistlikud... kui palju seda valget aega meie talve ajal on. Pm käin koolis ära ja juba pekkis. See ei sobi väga minu plaanidega.

Comments

Popular posts from this blog

Sul linnas alla soti sees? Mingi imelik oled vä?

Ma olen kodus. Ja ma pole tahtnud ELUSEES rohkem kodus olla kui praegu. Sõbranna kutsus mind eelmine nädal kiirendusele. Mõtlesin ja mõtlesin, aga lõpuks siiski ei läinud. Juba sellepärast, et eelmine nädal kuulasin ma Youtube'ist '' How to save a life 'i'' ja kui ma neid kommentaare lugesin, siis oli see vaatepilt päris kurb. Üks kutt kirjutas, kuidas ta parim sõber kukkus lihtsalt kooli spordiväljakul tema kõrval kokku ja suri seal samas ta käte vahel ära. Viimane laul, mille see surnud poiss omale telefoni tõmbas oli just see laul. Nad otsustasid seda lasta tema matustel ja mitmed ta sõbrad lasid endale hiljem tema mälestuseks tätoveerida lause ''How to save a life'' . Ja seal ma olin... minu viimane allatõmmatud lugu telefonis on täpselt samamoodi see sama lugu. Seega ma ütlesin, et mõni teine kord. Täna kutsus ta mind siis uuesti kaasa... ja ma läksin. Juba esimese paarisaja meetri jooksul, kui ma nende autos olin, hakkasin ma oma otsuses s

That, my ladies and gentlemen, is the prime reason I don't do internet dating - people are weird as fuck.

Tegin omale kunagi Flirticusse konto. No tegelikult tegin Tinderisse ka, aga selle panin ükskord kinni ja see jäi ka kinni. Flirticu konto sulgesin ka mingiks ajaks, aga siis tegin uuesti lahti - God knows . Kuigi ma seda siiski ei kasuta enam - telefonis seisab kusagil selle app , mida ma lahti ei tee. Las ta siis olla. Flirticul on see süsteem, et kui sa saidil tihti käid, siis näidatakse sind meestele rohkem (mõnele naisele ka võib-olla... jumal seda teab!). No ja kui ma seal üldse ei käi, siis mõne aja pärast hääbuvad kirjad üha enam, mil üks hetk ei tule enam ühtegi sõnumit. Vahel aga juhtub nii olevat, et lampi mingi vend kirjutab mulle, teen siis app 'i lahti ja peale seda tuleb laviinides kirju, sest kõik kosilased arvavad, et just nüüd on see õige aeg oma armastust või siis seksisoovi mulle avaldada. Täna kirjutas mulle üks tore noormees ühe laheda kirja, mis tärgatas minus koheselt tunde, et algus tõotab head. Kiri oli umbes-täpselt selline: ''Tahaks sinust ro

vajan uut eesmärki!!! :(

Mu tarkusehammas hakkas üleeile öösel uuesti valutama peale umbes aastast valutut perioodi. Esiteks ütlen kohe ära, et arsti juurde ma sellega enam ei lähe. Mul ei ole selleks ei raha ega tahtmist. Paar aastat tagasi ma läksin kenasti heausklikult arstile sellega ja sain pehmelt öeldes trauma sealt omale. Mõtlesin, et lähen nö konsultatsiooni, et arutada, mis sellega teha, aga arst võttis lihtsalt käärid kätte, suskas tuimestuse ära ja nülis mul igeme lahti. Õnneks teise alumise tarkusehamba kohta taipas küsida, kas teeme selle ka kohe ühe ropsuga ära, millest ma enam kui viisakalt keeldusin. Ja jumal tänatud, et keeldusin. Kui mul õhtul tuimestus üle läks, tahtsin ma sõna otseses mõttes omale kuuli pähe lasta, sest see valu oli kõige hullem valu, mida ma eales tundnud olen. See oli nagu mul oleks keel suust välja lõigatud ja lihtsalt ilma tuimestuseta vedelema jäetud. Never fucking again . Ma enne söön valuvaigisteid, kui selle uuesti läbi teen. Teiseks teemaks ongi tegelikult need