Kuna oma isa palka ei maksa, siis pidin kahjuks või õnneks normaalseks inimeseks hakkama ja läksin tööle. Esimesel päeval pidin kõige hiljem tööle minema, pealik pidi mind juba kell kaheksa nägu naerul ees ootama ja kõik täpselt ära seletama. Vantsisin mina siis kaheksaks tööpostile, aga keda ei olnud oli - pealik. Umbes TUND aega ootasin teda, et ta mind juhendama tuleks. Õnneks ma käepaelu teadsin juba enne, seega hakkasin ise omast peast tööd tegema. Esimese poole tunni jooksul suutis mul suurest hirmust ja šokist pisar silma tulla, sest peakorraldaja saatis mu peaagu, et persse. Palju puudu ei jäänud. Ta oli selline hästi paks, suur mees ja see tuli tema hirmuäratavale olekule ainult kasuks. Ehk siis... nii ma seal seisin, jumala kabuhirmus ja kontrollisin käepaelu. Mõne aja pärast tuli peakorraldaja tagasi ja hakkas minuga lampi jumala sõbralikult rääkima. Ju ta sai ise ka aru, et ta oli veidi karm minuga - tegelikult ma ei peagi teadma kogu korraldustiimi nägupidi.Tutvustas ennast, oma naist ja andis paar näpunäidet. Lõpuks sain tema ja ta perega ülihästi läbi, muretsesid, kas mul on ikka juua ja andsid mulle igast muud infot jooksvalt.
Teisel päeval oleksin äärepealt invaliidiks jäänud, sest üks vanamutt (vana naine noh :D) tahtis mulle suurest vihast kepiga pähe virutada. TRUE STORY! :D. Ausalt öeldes sain ma sellest ka väikse šoki, seega otsustasin taas salamisi ühe pisara poetada, AGA... just sellel hetkel otsustas mu pealik mulle kohvi tuua ja sattus mu pisarapoetamishetkele peale. Tegelikult hakkas ta lihtsalt naerma, sest mu õde oli talle rääkinud, et ma olen palju tugevam kui tema (õde) ja mina nii naljalt miskit ei karda. Noh jah... sellega on see teema, et ma võin hull karm tšikk olla küll, aga hmm.. uutes? olukordades olen ma suhteliselt kerge närviga. Uues kohas on niigi alati pinge peal ja kui keegi sind veel rämedalt sõimab, tahab su kohta avalduse kirjutada ja tagatipuks ähvardab kepiga pea puruks lüüa, siis... here come the waterworks. Tegelikult ma ei hakkagi otseselt nutma sellistel hetkedel. Mul lööb lihtsalt suurest ehmatusest pisara silma, mis läheb kohe üle. Ja kui mõtlema hakata, siis ega need olukorrad ei ole ka nii jubedad, et konkreetselt nutma hakata, lihtsalt ma olen inimene, kes eeldab vist pigem inimestest head. Ja kui siis keegi tuleb ja sellele täielikult vastandina käitudes selle ilusa mulli lõhki lööb, siis see hetk on minu jaoks nagu panniga pähe äratus. Kui ma praegu magaksin ja keegi mulle keset und panniga pähe virutaks... noh.. tuleks ikka pisar küll vist :D. Anyway. Teisel päeval pidin algselt olema tööl neljast kuni keskööni. Tuli välja, et minu vahetus on natukesekene pikem ja alustasin hoopis kell kümme hommikul ja lõpetasin keskööl. Neliteist ja pool tundi ainult püstijalapeal ühe kohapeal seismist. Ühe korra küll vahetasin positsiooni - alustasin telkla väravast ja kell neli päeval läksin taas tagasi toredasse backstage'i, kus inimesed ei soovinud mul pead lõhki lüüa, et ma nende autot väljasõiduväravast sisse ei tahtnud lasta. Ahjaaa... kas ma autosid polegi veel maininud? AWESOME!!! Alguses arvasin küll, et telkla väravas oli boring as fuck, aga noh... vähemalt nägin ilusat rauda ja päris-päris-päris lähedalt. Osad kastikad olid nii kõrged, et minu pea ulatus reaalselt alles uste keskkohani - aaahhhh.... I just looooove those cars. Kui tänaval sõidab kastikas mööda, siis võib kolm korda arvata, kuhu suunda ma vaatan.
Igatahes. See neliteist tundi püsti seista andis ikka korralikult tunda. Poole aja pealt hakkas alaselg valutama nagu oleks mind keegi terve selle aja selga pussitanud. Siis hakkasid valutama tallad ja seejärel õlad. Vahepeal valutas kõht ka, mil ma olin päris kindel, et olen suremas. Viimased 2-3 tundi ei suutnud ma reaalselt mitte millelegi muule mõelda kui valule, mille all mu keha oli. See oli meeletu. Kui ma baaris töötasin, siis ma tegin ka kunagi kahekümnetunniseid vahetusi, aga see oli ikka veitsa aega tagasi. Nüüd pole pea 9 kuud üldse väga jalgade peal pidanud pikalt seisma ja siis kohe lampi 14 tundi. Not cool :D.
Viimane päev - sõitsime autodega Kiltsi lennuväljale. Pealik jagas inimestele kohad sisse ja siis võttis minu ja ühe teise autojuhi ette - ''Nüüd lähme sõitma :D''. Ajasime kõigile kolmele autole hääled sisse ja panime tuhat nelja ajama. Kiirust ei jälginud me tolleks hetkeks enam keegi - kui siis ainult nii palju, et palju veel masin välja võtab :D. Panime teise venna paika ja pealik käskis mul enda kõrvale sõita - sõitsin. Siis loeb sõrmedel kolmeni ja.... LÄÄÄÄKS. Ebanormaalne ausõna :D. 130ga lasime ringi tööajal. Kahjuks või õnneks sai enne tee otsa - päris põllu peale seekord sõitma minna ei tahtnud väga. Kui sellise töö eest palka saab, siis why the fuck not nagu. Count me in! Viimane päev oli lambimast lambim. Kiirendust ma küll ei näinud, aga see eest pidin/sain terve see aeg metsa passida, et mõned tropid valelt poolt kiirendusele sõita ei üritaks. Ja kõike seda lihtsalt AUTOS istudes. Not bad. Tegelikult oli see positsioon oluline ka - sinna oli inimest vaja, aga samas on imelik mõelda, et sellise töö eest palka ka veel makstakse. Istusin seal kuus tundi ja selle aja jooksul käis sealt läbi ca 8 autot. Kolm tükki neist pidin kinni pidama ja ära ajama, aga ülejäänud keerasid mind nähes juba ise otsa ringi.
Kui ma alguses teada sain, et tööle lähen, siis kartsin neid teisi töölisi ja kutte meeletult. Lõpuks saime nii hästi läbi juba, et kui autodesse jagamine käis siis pealik tahtis linnaosade kaupa ära jaotada, et kergem koju oleks inimesi viia.
pealik: ''Kes lasnamäe kanti lähevad?''
T: ''Mina lähen Hannaga''
pealik: ''Einoh... jaotaks ikka linnaosade kaupa loogiliselt ära. Sa elad Pirital, Hanna Järvel.''
T: ''Ei! Mina lähen Hannaga!''
pealik: ''Käite v? :D Ookei... siis Markus tuleb minuga...''
Markus: ''Ei, mina lähen ka Hannaga''
pealik: '':D mis siin toimub? Okei... kes veel siis Hannaga läheb?''
Pealik läks oma autoga otsejoones Tallinna poole, aga kuna meie auto inimesed oleksid kõik varsti nälga ära surnud, siis läksime me veel Haapsallu tagasi ja sõime pitsat. Omnomnom... sõin küll ainult pool ära, rohkem ei läinud sisse. Mul viimasel ajal mingi pitsaallergia. Eelmine kord kui õega Coccodrillos söömas käisime, siis oksendasin hommikul eelmisel õhtul söödud pitsa välja. Polnud just parim enesetunne peaks mainima. Seega ei julgenud väga rohkem süüa ja suurt ei isutanud ka. Aga vot kui oleks SÜLTI ja kodujuustu saanud :D. Siis oleks küll vist õhtu läbi vitsutanud.
Mulle vist sobib, kui ma olen vormis. Kui ma baaris töötasin, siis oli mul meeletult lööki. Nüüd olin turvatöötaja vormis ja taaskord viskasid kõik silma ja üks vend lausa pidi seisma jääma, minuga rääkima tulema ja uurima, kas ma ikka vaba olen. Isegi T vaatas mulle selliste silmadega alati otsa, et ma pidin sinna samasse ära sulama. Ja kõike seda ilma grammigi meigita ja juuksed lihtsalt hobusesabas. Meiki ei võtnud ma isegi kaasa Haapsallu. Pole küll suht detsembrist saadik end meikinud, vahel harva kui tüdrukutega välja olen läinud, aga üldiselt ma millegipärast kaasa ikka igaks juhuks tassin, kui kusagile kaugemale linnast välja sõidan.
T silmside jätkuks... Mul on mingi jube nõrkus silmside vastu. Mulle võib igasuguseid jutte rääkida ja mida kõike veel teha, aga silmside ja see ÕIGE silmside on asi, mille peale ma võin lihtsalt ära armuda (mitu korda ma just ''silmside'' ütlesin? :D). Kunagi oli mul üks kutt, kellele ei meeldinud üldse väga silma vaadata. Ta küll väitis, et ''Mul on liiga ilusad silmad, et nendesse ei saa väga kaua vaatama jääda.'', aga no tiba kahtlane oli see sellegipoolest. Silmad on see, läbi mille me inimesi tundma õpime. Ja puhtalt silmside võib olla nii seksikas ja käima ajav, et eelmängu võib vajadusel täielikult vahele jätta. Kahjuks enamus mehi millegipärast vaatavad kusagile mujale (mitte alati otseselt tisse, aga lihtsalt mujale :D).
Teisel päeval oleksin äärepealt invaliidiks jäänud, sest üks vanamutt (vana naine noh :D) tahtis mulle suurest vihast kepiga pähe virutada. TRUE STORY! :D. Ausalt öeldes sain ma sellest ka väikse šoki, seega otsustasin taas salamisi ühe pisara poetada, AGA... just sellel hetkel otsustas mu pealik mulle kohvi tuua ja sattus mu pisarapoetamishetkele peale. Tegelikult hakkas ta lihtsalt naerma, sest mu õde oli talle rääkinud, et ma olen palju tugevam kui tema (õde) ja mina nii naljalt miskit ei karda. Noh jah... sellega on see teema, et ma võin hull karm tšikk olla küll, aga hmm.. uutes? olukordades olen ma suhteliselt kerge närviga. Uues kohas on niigi alati pinge peal ja kui keegi sind veel rämedalt sõimab, tahab su kohta avalduse kirjutada ja tagatipuks ähvardab kepiga pea puruks lüüa, siis... here come the waterworks. Tegelikult ma ei hakkagi otseselt nutma sellistel hetkedel. Mul lööb lihtsalt suurest ehmatusest pisara silma, mis läheb kohe üle. Ja kui mõtlema hakata, siis ega need olukorrad ei ole ka nii jubedad, et konkreetselt nutma hakata, lihtsalt ma olen inimene, kes eeldab vist pigem inimestest head. Ja kui siis keegi tuleb ja sellele täielikult vastandina käitudes selle ilusa mulli lõhki lööb, siis see hetk on minu jaoks nagu panniga pähe äratus. Kui ma praegu magaksin ja keegi mulle keset und panniga pähe virutaks... noh.. tuleks ikka pisar küll vist :D. Anyway. Teisel päeval pidin algselt olema tööl neljast kuni keskööni. Tuli välja, et minu vahetus on natukesekene pikem ja alustasin hoopis kell kümme hommikul ja lõpetasin keskööl. Neliteist ja pool tundi ainult püstijalapeal ühe kohapeal seismist. Ühe korra küll vahetasin positsiooni - alustasin telkla väravast ja kell neli päeval läksin taas tagasi toredasse backstage'i, kus inimesed ei soovinud mul pead lõhki lüüa, et ma nende autot väljasõiduväravast sisse ei tahtnud lasta. Ahjaaa... kas ma autosid polegi veel maininud? AWESOME!!! Alguses arvasin küll, et telkla väravas oli boring as fuck, aga noh... vähemalt nägin ilusat rauda ja päris-päris-päris lähedalt. Osad kastikad olid nii kõrged, et minu pea ulatus reaalselt alles uste keskkohani - aaahhhh.... I just looooove those cars. Kui tänaval sõidab kastikas mööda, siis võib kolm korda arvata, kuhu suunda ma vaatan.
Igatahes. See neliteist tundi püsti seista andis ikka korralikult tunda. Poole aja pealt hakkas alaselg valutama nagu oleks mind keegi terve selle aja selga pussitanud. Siis hakkasid valutama tallad ja seejärel õlad. Vahepeal valutas kõht ka, mil ma olin päris kindel, et olen suremas. Viimased 2-3 tundi ei suutnud ma reaalselt mitte millelegi muule mõelda kui valule, mille all mu keha oli. See oli meeletu. Kui ma baaris töötasin, siis ma tegin ka kunagi kahekümnetunniseid vahetusi, aga see oli ikka veitsa aega tagasi. Nüüd pole pea 9 kuud üldse väga jalgade peal pidanud pikalt seisma ja siis kohe lampi 14 tundi. Not cool :D.
Viimane päev - sõitsime autodega Kiltsi lennuväljale. Pealik jagas inimestele kohad sisse ja siis võttis minu ja ühe teise autojuhi ette - ''Nüüd lähme sõitma :D''. Ajasime kõigile kolmele autole hääled sisse ja panime tuhat nelja ajama. Kiirust ei jälginud me tolleks hetkeks enam keegi - kui siis ainult nii palju, et palju veel masin välja võtab :D. Panime teise venna paika ja pealik käskis mul enda kõrvale sõita - sõitsin. Siis loeb sõrmedel kolmeni ja.... LÄÄÄÄKS. Ebanormaalne ausõna :D. 130ga lasime ringi tööajal. Kahjuks või õnneks sai enne tee otsa - päris põllu peale seekord sõitma minna ei tahtnud väga. Kui sellise töö eest palka saab, siis why the fuck not nagu. Count me in! Viimane päev oli lambimast lambim. Kiirendust ma küll ei näinud, aga see eest pidin/sain terve see aeg metsa passida, et mõned tropid valelt poolt kiirendusele sõita ei üritaks. Ja kõike seda lihtsalt AUTOS istudes. Not bad. Tegelikult oli see positsioon oluline ka - sinna oli inimest vaja, aga samas on imelik mõelda, et sellise töö eest palka ka veel makstakse. Istusin seal kuus tundi ja selle aja jooksul käis sealt läbi ca 8 autot. Kolm tükki neist pidin kinni pidama ja ära ajama, aga ülejäänud keerasid mind nähes juba ise otsa ringi.
Kui ma alguses teada sain, et tööle lähen, siis kartsin neid teisi töölisi ja kutte meeletult. Lõpuks saime nii hästi läbi juba, et kui autodesse jagamine käis siis pealik tahtis linnaosade kaupa ära jaotada, et kergem koju oleks inimesi viia.
pealik: ''Kes lasnamäe kanti lähevad?''
T: ''Mina lähen Hannaga''
pealik: ''Einoh... jaotaks ikka linnaosade kaupa loogiliselt ära. Sa elad Pirital, Hanna Järvel.''
T: ''Ei! Mina lähen Hannaga!''
pealik: ''Käite v? :D Ookei... siis Markus tuleb minuga...''
Markus: ''Ei, mina lähen ka Hannaga''
pealik: '':D mis siin toimub? Okei... kes veel siis Hannaga läheb?''
Pealik läks oma autoga otsejoones Tallinna poole, aga kuna meie auto inimesed oleksid kõik varsti nälga ära surnud, siis läksime me veel Haapsallu tagasi ja sõime pitsat. Omnomnom... sõin küll ainult pool ära, rohkem ei läinud sisse. Mul viimasel ajal mingi pitsaallergia. Eelmine kord kui õega Coccodrillos söömas käisime, siis oksendasin hommikul eelmisel õhtul söödud pitsa välja. Polnud just parim enesetunne peaks mainima. Seega ei julgenud väga rohkem süüa ja suurt ei isutanud ka. Aga vot kui oleks SÜLTI ja kodujuustu saanud :D. Siis oleks küll vist õhtu läbi vitsutanud.
Mulle vist sobib, kui ma olen vormis. Kui ma baaris töötasin, siis oli mul meeletult lööki. Nüüd olin turvatöötaja vormis ja taaskord viskasid kõik silma ja üks vend lausa pidi seisma jääma, minuga rääkima tulema ja uurima, kas ma ikka vaba olen. Isegi T vaatas mulle selliste silmadega alati otsa, et ma pidin sinna samasse ära sulama. Ja kõike seda ilma grammigi meigita ja juuksed lihtsalt hobusesabas. Meiki ei võtnud ma isegi kaasa Haapsallu. Pole küll suht detsembrist saadik end meikinud, vahel harva kui tüdrukutega välja olen läinud, aga üldiselt ma millegipärast kaasa ikka igaks juhuks tassin, kui kusagile kaugemale linnast välja sõidan.
T silmside jätkuks... Mul on mingi jube nõrkus silmside vastu. Mulle võib igasuguseid jutte rääkida ja mida kõike veel teha, aga silmside ja see ÕIGE silmside on asi, mille peale ma võin lihtsalt ära armuda (mitu korda ma just ''silmside'' ütlesin? :D). Kunagi oli mul üks kutt, kellele ei meeldinud üldse väga silma vaadata. Ta küll väitis, et ''Mul on liiga ilusad silmad, et nendesse ei saa väga kaua vaatama jääda.'', aga no tiba kahtlane oli see sellegipoolest. Silmad on see, läbi mille me inimesi tundma õpime. Ja puhtalt silmside võib olla nii seksikas ja käima ajav, et eelmängu võib vajadusel täielikult vahele jätta. Kahjuks enamus mehi millegipärast vaatavad kusagile mujale (mitte alati otseselt tisse, aga lihtsalt mujale :D).
Comments
Post a Comment