Mu tarkusehammas hakkas üleeile öösel uuesti valutama peale umbes aastast valutut perioodi. Esiteks ütlen kohe ära, et arsti juurde ma sellega enam ei lähe. Mul ei ole selleks ei raha ega tahtmist. Paar aastat tagasi ma läksin kenasti heausklikult arstile sellega ja sain pehmelt öeldes trauma sealt omale. Mõtlesin, et lähen nö konsultatsiooni, et arutada, mis sellega teha, aga arst võttis lihtsalt käärid kätte, suskas tuimestuse ära ja nülis mul igeme lahti. Õnneks teise alumise tarkusehamba kohta taipas küsida, kas teeme selle ka kohe ühe ropsuga ära, millest ma enam kui viisakalt keeldusin. Ja jumal tänatud, et keeldusin. Kui mul õhtul tuimestus üle läks, tahtsin ma sõna otseses mõttes omale kuuli pähe lasta, sest see valu oli kõige hullem valu, mida ma eales tundnud olen. See oli nagu mul oleks keel suust välja lõigatud ja lihtsalt ilma tuimestuseta vedelema jäetud. Never fucking again. Ma enne söön valuvaigisteid, kui selle uuesti läbi teen.
Teiseks teemaks ongi tegelikult need valuvaigistid. Jah, ma enne söön küll neid, kui lähen arstile, aga see segab mu trenni. Mul sattus siin vahepeal päris suur auk treeningkavasse ja just reedel mõtlesin, et taipohh, aga järgmisest nädalast hakkan kindlasti vähemalt kolm korda trennis uuesti käima. Ja nagu nimme hakkas mul laupäeva öösel vastu pühapäeva hammas meeletut valu tegema. Täna ma pole veel ibukaid võtnud ja pool mu nägu on paistes. Mis on isegi hästi, sest üldjuhul hakkavad nad mul alati päeva pealt korraga valutama. Praegu on paistes ainult vasak. Kohati tekitab see ka sellist palaviku tunnet, sest tarkusehambad juba on kord sellised, et kogu elu peab nende ümber keerlema. Süüa on ka meeletult valus ja vaevaline. Sõin täna oma hommikumüslit umbes kolm korda aeglasemalt, sest julgesin ainult ühe suu poolega mäluda. Kuigi aeglasemalt söömine pole just halb, aga kui kiire on, siis ei mängi see just väga välja.
Aastaid tagasi nägin ma uudistest, kuidas üks noor jalgpallur väljakul lihtsalt kokku kukkus ja ära suri. Ta oli mega heas vormis ja aastaid mänginud. Põhjus? Ta võttis üsna vahetult enne mängu valguvaigisteid - süda ütles lihtsalt üles selle peale. See sööbis mulle nii sügavalt mällu, et ma ei tarbi kunagi enne trenni või suuremat füüsilist pingutust ravimeid, sest kui juba tema, siis mis veel mina, kes ma pole veel nii heas vormis. Ja siin ma nüüd olen. Kavatsesin suure hurraaga sellest nädalast trenni tegema hakata, aga tarkusehammas mõtles vingerpussi mängida ja just õigel hetkel valutama hakata. Ja selle hamba valuga ei ole kogused just ka kõige väiksemad, seega peale ibukaid on trennile kindel no-no.
Täna ma pole veel aga rohtu võtnud. Kole jube tunne on küll, aga ma loodan siiski sellele, et peaks paar tundi veel vastu ja käiks enne trennis ära. Ma olen oma keha juba nii kaugele viinud, et tahan veel pingutada.
Kuigi samas on mul motivatsiooniga ka ''tiba'' probleeme. See esialgne treeningkava oli mul kümne kilomeetri peale ja minu eesmärgiks oligi puhtalt selle vahemaa ärajooksmine. Just see, et ma seda tõesti suudaks. Ja ma suutsin ja tegin seda. Jooksin hiljem isegi 12 km ning siis hakkas motivatsioon kaduma. Ma ei oska endale enam uut eesmärki seada, sest see peab olema selline, mida ma Tõesti tahan. Näiteks ei toimi minu puhul absoluutselt sellised eesmärgid, et ''võtta kaalust alla 10 kg''. Isegi kui ma mõtlen, et siis on rannas kenam ringi patseerida ja seks on seksikam ja whatever veel, siis see ei näi minu jaoks piisav põhjus olevat. Sest ma tunnen ennast igas kaalus hästi. Jah, kergemana küll paremini, aga ma ei tundnud ennast siiski halvasti, kui ma veel suurem olin. Pealegi hakkan ma sellise eesmärgiga ennast varem või hiljem nagunii näljutama, sest vaja on ju ikkagi alla võtta ja mida kiiremini seda parem. Vähemalt mu aju hakkab sellist ideoloogiat mulle taguma. Kui mul see 10K eesmärgiks oli, siis ma sõin täpselt nii palju, kui tahtsin, ja just seda, mida ma tahtsin, ja võtsin nii kenasti alla. Isegi kui mu sõbrannad tulid trennist ja ütlesid, et no way... täna nad kindlasti juua ei saa, sest muidu nullib trenni ära. Mul oli kama kaks sellest, sest mind ei kottinud need kaotatud või võidetud kalorid, vaid mind huvitas ainult minu keha areng. Sest isegi kui ma peale trenni joon, siis seda füüsilist arengut need tagasijoodud kalorid minult ei võta.
Jube lihtne oleks, kui ma võtaks nüüd endale eesmärgiks lihtsalt poolmaratoni või maratoni, aga... ma tegelikult paningi need endale peale 10K treeningakava lõppu paika. Kuid jällegi... need ei toimi. Motivatsioon kadus nagu tina tuhka. Miks? Sest see ei tundu mulle enam võimatu. Kui ma viimane kord selle 12 km jooksin, siis ma oleksin võinud vabalt selle poolmaratoni kohe ära joosta, aga kuna mul oli vaja veel tol päeval õele teisele poole Eestit külla sõita, siis lõpetasin trenni lihtsalt kellaaja pärast. Okei... ma jooksen veel aeglaselt ehk siis võiksin seda parandada, aga see ei toimi minu puhul. Mulle on vist vaja eesmärgiks midagi ''võimatut''. Ja see 10K tundus toona mulle võimatu. Minu füüsise jaoks see Oligi võimatu. Aga praeguseks hetkeks tundub poolmaraton minu jaoks lebona. Maratoni jaoks veel peaks tiba treenima, aga samuti... ma suudan ennast ette kujutada seda tegemast. Keegi võiks mulle hea eesmärgi anda või veel parem - mind dare'ida.
Teiseks teemaks ongi tegelikult need valuvaigistid. Jah, ma enne söön küll neid, kui lähen arstile, aga see segab mu trenni. Mul sattus siin vahepeal päris suur auk treeningkavasse ja just reedel mõtlesin, et taipohh, aga järgmisest nädalast hakkan kindlasti vähemalt kolm korda trennis uuesti käima. Ja nagu nimme hakkas mul laupäeva öösel vastu pühapäeva hammas meeletut valu tegema. Täna ma pole veel ibukaid võtnud ja pool mu nägu on paistes. Mis on isegi hästi, sest üldjuhul hakkavad nad mul alati päeva pealt korraga valutama. Praegu on paistes ainult vasak. Kohati tekitab see ka sellist palaviku tunnet, sest tarkusehambad juba on kord sellised, et kogu elu peab nende ümber keerlema. Süüa on ka meeletult valus ja vaevaline. Sõin täna oma hommikumüslit umbes kolm korda aeglasemalt, sest julgesin ainult ühe suu poolega mäluda. Kuigi aeglasemalt söömine pole just halb, aga kui kiire on, siis ei mängi see just väga välja.
Aastaid tagasi nägin ma uudistest, kuidas üks noor jalgpallur väljakul lihtsalt kokku kukkus ja ära suri. Ta oli mega heas vormis ja aastaid mänginud. Põhjus? Ta võttis üsna vahetult enne mängu valguvaigisteid - süda ütles lihtsalt üles selle peale. See sööbis mulle nii sügavalt mällu, et ma ei tarbi kunagi enne trenni või suuremat füüsilist pingutust ravimeid, sest kui juba tema, siis mis veel mina, kes ma pole veel nii heas vormis. Ja siin ma nüüd olen. Kavatsesin suure hurraaga sellest nädalast trenni tegema hakata, aga tarkusehammas mõtles vingerpussi mängida ja just õigel hetkel valutama hakata. Ja selle hamba valuga ei ole kogused just ka kõige väiksemad, seega peale ibukaid on trennile kindel no-no.
Täna ma pole veel aga rohtu võtnud. Kole jube tunne on küll, aga ma loodan siiski sellele, et peaks paar tundi veel vastu ja käiks enne trennis ära. Ma olen oma keha juba nii kaugele viinud, et tahan veel pingutada.
Kuigi samas on mul motivatsiooniga ka ''tiba'' probleeme. See esialgne treeningkava oli mul kümne kilomeetri peale ja minu eesmärgiks oligi puhtalt selle vahemaa ärajooksmine. Just see, et ma seda tõesti suudaks. Ja ma suutsin ja tegin seda. Jooksin hiljem isegi 12 km ning siis hakkas motivatsioon kaduma. Ma ei oska endale enam uut eesmärki seada, sest see peab olema selline, mida ma Tõesti tahan. Näiteks ei toimi minu puhul absoluutselt sellised eesmärgid, et ''võtta kaalust alla 10 kg''. Isegi kui ma mõtlen, et siis on rannas kenam ringi patseerida ja seks on seksikam ja whatever veel, siis see ei näi minu jaoks piisav põhjus olevat. Sest ma tunnen ennast igas kaalus hästi. Jah, kergemana küll paremini, aga ma ei tundnud ennast siiski halvasti, kui ma veel suurem olin. Pealegi hakkan ma sellise eesmärgiga ennast varem või hiljem nagunii näljutama, sest vaja on ju ikkagi alla võtta ja mida kiiremini seda parem. Vähemalt mu aju hakkab sellist ideoloogiat mulle taguma. Kui mul see 10K eesmärgiks oli, siis ma sõin täpselt nii palju, kui tahtsin, ja just seda, mida ma tahtsin, ja võtsin nii kenasti alla. Isegi kui mu sõbrannad tulid trennist ja ütlesid, et no way... täna nad kindlasti juua ei saa, sest muidu nullib trenni ära. Mul oli kama kaks sellest, sest mind ei kottinud need kaotatud või võidetud kalorid, vaid mind huvitas ainult minu keha areng. Sest isegi kui ma peale trenni joon, siis seda füüsilist arengut need tagasijoodud kalorid minult ei võta.
Jube lihtne oleks, kui ma võtaks nüüd endale eesmärgiks lihtsalt poolmaratoni või maratoni, aga... ma tegelikult paningi need endale peale 10K treeningakava lõppu paika. Kuid jällegi... need ei toimi. Motivatsioon kadus nagu tina tuhka. Miks? Sest see ei tundu mulle enam võimatu. Kui ma viimane kord selle 12 km jooksin, siis ma oleksin võinud vabalt selle poolmaratoni kohe ära joosta, aga kuna mul oli vaja veel tol päeval õele teisele poole Eestit külla sõita, siis lõpetasin trenni lihtsalt kellaaja pärast. Okei... ma jooksen veel aeglaselt ehk siis võiksin seda parandada, aga see ei toimi minu puhul. Mulle on vist vaja eesmärgiks midagi ''võimatut''. Ja see 10K tundus toona mulle võimatu. Minu füüsise jaoks see Oligi võimatu. Aga praeguseks hetkeks tundub poolmaraton minu jaoks lebona. Maratoni jaoks veel peaks tiba treenima, aga samuti... ma suudan ennast ette kujutada seda tegemast. Keegi võiks mulle hea eesmärgi anda või veel parem - mind dare'ida.
Tell me I can't do something!
I dare you to do it!
I dare you to do it!
Comments
Post a Comment