Kuidas inimesed ometi mõtlevad? Selles on küsimus... Kuidas te mõtlete? Hakkasin täna koju tulles sellele mõtlema ja ma kardan, et ma teen seda - imelikult. Eristatakse näiteks alateadlikku mõtlemist ja suunatud mõtlemist. Eks neid alatasemeid ole rohkem, aga laias laastus see just nii jagunebki. Enamjaolt leian ma end mõtlemast suunatult. Kui mu mõtlemist üldse võib niimoodi liigitada(?). I mean... see on küll suunatud, aga parem sõna oleks ehk kontrollitud mõtlemine. Mõtlemine peaks oma loomult olema nagu vestlus sõbraga. Alustate ühel teemal ja lihtsalt vabas vormis räägite ja räägite, kuni lõpuks jõuate mingi x teemani välja. Noo... minu mõtlemine on rohkem nagu see tekst, mida ma siia kirjutan. Sõna otseses mõttes. Okei, ma küll ei mõtle oma peas päris nii, et... hakkasin täna koju tulles... aga üldiselt küll. Ma näiteks arutlen igasugustel teemadel oma peas. Ma olen isegi seda sama postitust juba mitu korda peas läbi mõelnud. Ja ma olen mõelnud isegi sellele, et ma olen sellele postitusele mõelnud. Koguni lausete ja nende GRAMMATIKANI välja. Ma pole küll elusees väitnud, et ma kõige normaalsem oleksin, aga see on vist küll ikka tiba imelik, või mis? Tihtipeale leian ma end parandamas mingeid tüüpvigu, mida kõnekeeles tehakse. KUIGI kõnekeeles on need ''vead'' põhimõtteliselt lubatud, sest noh - sellepärast seda kõnekeeleks nimetataksegi. Iseenesest on see muidugi hea komme, sest nii on mul paljud taolised harjumuslikud vead üldse ära kadunud. Olgu see siis rääkides või kirjutades. Mis omakorda tähendab, et ma ei pea nii palju oma tekste üle kontrollima. O to the M to the G. Talk about a control freak! -.-
Peale selle, et ma niisama igasuguseid asju arutan oma mõtetes, siis ma üritan neid ka alati mõne naljaga vürtsitada, mis võib tegelikult üsna veider või koomiline välja näha. Täna näiteks olin poes, nägin... tampoone ja mulle tuli üks piinlik seik nendega meelde, mille ma kohe enda peas naljaks viskasin. Ülejäänud poes olevatele inimestele paistis see umbes nii: tšikk on üksi poes, jääb korraks seisma ja hakkab naerma. Järgnevalt üritab naeru tagasi hoida ja silmi ära peita, sest ilmselgelt on see noh natukene imelik vaatepilt. Ja siis tulevad mängu loomulikult ka meme'id. Mul on mingi nali peas ja siis tuleb mulle silme ette ka veel mingi sobiv meme ja tadaaa... welcome to the nuthouse! Nagu konkreetselt. Üldiselt on asi suhteliselt tsiviliseeritud, aga vahel, kui ma näiteks kodus olen, siis ma olen ka turtsatanud naerma mõne oma mõtte peale! Täpselt nii nagu mõni sõber või keegi oleks igavese pirni maha pannud ja sa lihtsalt ei suuda oma ülevoolavat reaktsiooni varjata. I swear to God, I must have the funniest mind on Earth!!!
Ma ei teagi, millest selline mõtlemine tulnud on. Võib-olla blogimisest? Sest kui ma siin kirjutan, siis ma ju ka põhimõtteliselt mõtlen. Ainult, et kõik, mis peas toimub kandub otse klaviatuurile üle. Ja siin ma ju ka näen teksti, selle vigu, lauseehitust jne ning siis parandan need. Mis on täpselt samasugune asjade käik nagu mu mõtiskelude ajal. Eks kindlasti on oma töö teinud ka raamatu kirjutamine, kus ma igat lauset umbes sada korda üle kontrollin, et ikka õige asja kokku keeraksin. Või siis olen ma lihtsalt 'eriline'. Mis ma ikka õigustan ennast siin. :D My mom says I'm special. No matter what the other kids say!
Am i the only one?
Ja et minust jumala eest mingit superwoman kujutlust ei tekiks, siis... ma pole tegelikult oma raamatut nii ca aasta aega ''kätte võtnud'' :(.
Peale selle, et ma niisama igasuguseid asju arutan oma mõtetes, siis ma üritan neid ka alati mõne naljaga vürtsitada, mis võib tegelikult üsna veider või koomiline välja näha. Täna näiteks olin poes, nägin... tampoone ja mulle tuli üks piinlik seik nendega meelde, mille ma kohe enda peas naljaks viskasin. Ülejäänud poes olevatele inimestele paistis see umbes nii: tšikk on üksi poes, jääb korraks seisma ja hakkab naerma. Järgnevalt üritab naeru tagasi hoida ja silmi ära peita, sest ilmselgelt on see noh natukene imelik vaatepilt. Ja siis tulevad mängu loomulikult ka meme'id. Mul on mingi nali peas ja siis tuleb mulle silme ette ka veel mingi sobiv meme ja tadaaa... welcome to the nuthouse! Nagu konkreetselt. Üldiselt on asi suhteliselt tsiviliseeritud, aga vahel, kui ma näiteks kodus olen, siis ma olen ka turtsatanud naerma mõne oma mõtte peale! Täpselt nii nagu mõni sõber või keegi oleks igavese pirni maha pannud ja sa lihtsalt ei suuda oma ülevoolavat reaktsiooni varjata. I swear to God, I must have the funniest mind on Earth!!!
Ma ei teagi, millest selline mõtlemine tulnud on. Võib-olla blogimisest? Sest kui ma siin kirjutan, siis ma ju ka põhimõtteliselt mõtlen. Ainult, et kõik, mis peas toimub kandub otse klaviatuurile üle. Ja siin ma ju ka näen teksti, selle vigu, lauseehitust jne ning siis parandan need. Mis on täpselt samasugune asjade käik nagu mu mõtiskelude ajal. Eks kindlasti on oma töö teinud ka raamatu kirjutamine, kus ma igat lauset umbes sada korda üle kontrollin, et ikka õige asja kokku keeraksin. Või siis olen ma lihtsalt 'eriline'. Mis ma ikka õigustan ennast siin. :D My mom says I'm special. No matter what the other kids say!
Am i the only one?
Ja et minust jumala eest mingit superwoman kujutlust ei tekiks, siis... ma pole tegelikult oma raamatut nii ca aasta aega ''kätte võtnud'' :(.
Comments
Post a Comment