Okay. Niisiis mu haigusalane update - hakkab paremaks minema. Marssisin täna oma perearsti juurde sisse, tegin kurba nägu ja lasin registratuuritädil omale antibiootikumid kirjutada. Läks korraks mu arsti juurde nõu pidama ja tegi retsepti ära. Päris antibiootikume siiski ei saanud, aga see selgus alles apteegis. Hullu vast pole sellest, kuna see ongi mingi taoline põletikuvastane ravim, mida kasutataksegi üldjuhul hambavalude ja igemepõletike puhul. Kui mul eile valutas lisaks hambale, igemele ja kurgule ka kõrv, siis tänaseks on sinna nimekirja lisandunud ka elusuur lümfisõlmepõletik otse lõua all. Naiss. -.-
No olgu, kõrv küll täna nii metsikut valu enam ei tee kui eile, aga arsti juures viskasin letti kõik hädad, mis mul paari päeva jooksul vähegi on olnud, et neil ikka metsikult kahju minust hakkaks ja kindlasti ravimi välja kirjutaksid. Hea uudis on aga see, et asi hakkab juba taanduma(!) ja ma tunnen ennast palju energilisemana. Kui ma viimastel päevadel suutsin ainult kodus voodis lebada ja lihtsalt vegeteerida, siis täna ma lausa istun voodil ja mõttes on see, et tahaks hoopiski jalutama minna. Noh, et kodust natsa välja saada, liigutada ja värkset õhku hingata. Kaua võib niisama passida.
Kahjuks jõudis aga see energilisem periood tänases päevas kätte alles nüüd, mil on juba pime. Ja teatavasti oli alles hiljuti see lugu sellest Rahumäe käerauatüübist, kes noort neiut taga ajas ja talle kallale hüppas. Ta küll vist võeti lõpuks kinni, aga see ei vähenda teps mitte selle piirkonna kõhedust. Seega peaks mul kindlasti olema keegi kaasas, sest üksinda ma pimedas siia küll enam jalutama ei lähe.
Ja siis on muidugi probleem selles, kas ja kuidas omale see jalutuskäigukaaslane leida. Kuna ma olen ülimalt selekteeriv inimeste suhtes, kellega oma aega siin elus jagada, siis oleks mul valikus umbes kümme inimest. Ma reaalselt ei viitsi isegi viite minutit koos olla inimesega, kellega mul väga hea klapp ei ole. Parema meelega olen ma üksi. Seega... 10 inimest... 5 inimest neist elab teisel pool Tallinnat, 1 teisel pool Eestit, ehk siis alles on 4 inimest. Sellest neljast inimesest 2 on hetkel kindlasti tööl ning 1 on arvatavasti mega väsinud, kuna ta tööpäevad algavad metsikult vara. Niisiis jääb alles 1 inimene, kes on ei keegi muu, kui üks kutt, kellega mul väikestviisi nagu teema on. Kuna ma aga ei näe hetkel kõige kenam välja, siis kukub ka tema kahjuks nimekirjast välja. Ja nii jõuangi ma algpunkti tagasi, kus ma arvatavasti siiski ei saa täna jalutama minna. Selle kutiga, kes alles jäi, me pole veel otseselt midagi, aga seda enam tahaksin ma hea välja näha kui kohtume. Ja teiseks on tal ülikooliga metsikult tegemist pidevalt, nii et isegi kui ma küsiks, siis on suur tõenäolisus, et ta ei saagi nii vähese etteteatamisega. Okei. Suure hädaga võiksin ma ju teoreetiliselt sõita ka teisele poole... Tallinnat, et kellegagi jalutada, aga ka neist viiest inimesest on hetkel tööl 2 inimest, 2 ei ole jalutaja tüüpi ja viimane kutt on jällegi inimene, kelle juuresolekul ma võiksin tiba kenam välja näha. Therefore I'm screwed.
Lisaks on veel see pisiprobleem, et ma vist ei tohiks hetkel väga roolis ollagi. Enne just oli hetk, mil mu silmanägemine läks täiesti kahekordseks. Ei osanud enam kusagile vaadata, midagi ei fokusseerinud ja see ese oli mul lihtsalt umbes 50 cm kaugusel käes. Lugesin ravimi infolehelt, et täiesti võimalik kõrvalnäht. Nii et palun... kallis, tore inimene, keda ma ei vihka. Palun tule minuga jalutama. Või siis... kui sa ise mulle metsikult ei meeldi, siis anna mulle oma koer umbes tunniks ajaks laenuks. Käiksin koos temaga jalutamas. :)
No olgu, kõrv küll täna nii metsikut valu enam ei tee kui eile, aga arsti juures viskasin letti kõik hädad, mis mul paari päeva jooksul vähegi on olnud, et neil ikka metsikult kahju minust hakkaks ja kindlasti ravimi välja kirjutaksid. Hea uudis on aga see, et asi hakkab juba taanduma(!) ja ma tunnen ennast palju energilisemana. Kui ma viimastel päevadel suutsin ainult kodus voodis lebada ja lihtsalt vegeteerida, siis täna ma lausa istun voodil ja mõttes on see, et tahaks hoopiski jalutama minna. Noh, et kodust natsa välja saada, liigutada ja värkset õhku hingata. Kaua võib niisama passida.
Kahjuks jõudis aga see energilisem periood tänases päevas kätte alles nüüd, mil on juba pime. Ja teatavasti oli alles hiljuti see lugu sellest Rahumäe käerauatüübist, kes noort neiut taga ajas ja talle kallale hüppas. Ta küll vist võeti lõpuks kinni, aga see ei vähenda teps mitte selle piirkonna kõhedust. Seega peaks mul kindlasti olema keegi kaasas, sest üksinda ma pimedas siia küll enam jalutama ei lähe.
Ja siis on muidugi probleem selles, kas ja kuidas omale see jalutuskäigukaaslane leida. Kuna ma olen ülimalt selekteeriv inimeste suhtes, kellega oma aega siin elus jagada, siis oleks mul valikus umbes kümme inimest. Ma reaalselt ei viitsi isegi viite minutit koos olla inimesega, kellega mul väga hea klapp ei ole. Parema meelega olen ma üksi. Seega... 10 inimest... 5 inimest neist elab teisel pool Tallinnat, 1 teisel pool Eestit, ehk siis alles on 4 inimest. Sellest neljast inimesest 2 on hetkel kindlasti tööl ning 1 on arvatavasti mega väsinud, kuna ta tööpäevad algavad metsikult vara. Niisiis jääb alles 1 inimene, kes on ei keegi muu, kui üks kutt, kellega mul väikestviisi nagu teema on. Kuna ma aga ei näe hetkel kõige kenam välja, siis kukub ka tema kahjuks nimekirjast välja. Ja nii jõuangi ma algpunkti tagasi, kus ma arvatavasti siiski ei saa täna jalutama minna. Selle kutiga, kes alles jäi, me pole veel otseselt midagi, aga seda enam tahaksin ma hea välja näha kui kohtume. Ja teiseks on tal ülikooliga metsikult tegemist pidevalt, nii et isegi kui ma küsiks, siis on suur tõenäolisus, et ta ei saagi nii vähese etteteatamisega. Okei. Suure hädaga võiksin ma ju teoreetiliselt sõita ka teisele poole... Tallinnat, et kellegagi jalutada, aga ka neist viiest inimesest on hetkel tööl 2 inimest, 2 ei ole jalutaja tüüpi ja viimane kutt on jällegi inimene, kelle juuresolekul ma võiksin tiba kenam välja näha. Therefore I'm screwed.
Lisaks on veel see pisiprobleem, et ma vist ei tohiks hetkel väga roolis ollagi. Enne just oli hetk, mil mu silmanägemine läks täiesti kahekordseks. Ei osanud enam kusagile vaadata, midagi ei fokusseerinud ja see ese oli mul lihtsalt umbes 50 cm kaugusel käes. Lugesin ravimi infolehelt, et täiesti võimalik kõrvalnäht. Nii et palun... kallis, tore inimene, keda ma ei vihka. Palun tule minuga jalutama. Või siis... kui sa ise mulle metsikult ei meeldi, siis anna mulle oma koer umbes tunniks ajaks laenuks. Käiksin koos temaga jalutamas. :)
Love,
Jane D.
Comments
Post a Comment