Täiesti ebanormaalne, mis isud mul täna on. Ma võiksin elevandi nahka pista ja ma võin vanduda, et ma tahaksin ikka süüa. Eile õhtul oli ka mingi minivariant sellest, aga täna on vabsjee hull asi. Okei. Väga tore, kui mul see põletikuvalu üle läheb, aga I swear to God, see teeb mind niiiii näljaseks. Kui see põletikus koht valutab, siis loogiliselt võttes... ma ei saa ju süüa ja ega ei taha ka, sest meeletult valus on. Ja siis... see valu kaob ja järsku tulevad mul kõikvõimalikud isud peale. Not cool. Lisaks veel mingid sellised nõmedad rämpsu isud nagu tahaks popkorni või nachosid. Noh jah, sellel isul on omaette põhjus ka veel lisaks. Nimelt, kui see otsene valu tarkusehamba kasvamisest ära läheb, siis jääb alles - paranemine. Aga kui haav paraneb, siis see alati sügeleb. Ehk siis nüüd ma istun siin kodus, omal ige sügeleb nagu hullumeelsel. Ja otseloomulikult mudib iget ju kõige paremini popkorn - sealt ka siis see isu.
Tegelikult ma ise ükskord lampi avastasin selle. Eelmine kord kui see hammas valutas, siis tundsin jälle seda sügelust ja sõin popkorni. Ütlen kohe ära, et ei olnud hea idee, kuna jah... sel hetkel see leevendab seda ebamugavat tunnet, aga järgmine hommik, kui valuvaigisti mõju on üle läinud, on see ige tänu sellele popkornile veel hullemini paistes, mis tähendab omakorda veel hullemat valu. Seega ei - kindlasti mitte. Aga kurat kui suur isu hetkel on :(. See on põhimõtteliselt sama hea, et sa saad kipsist lahti... ja sa ei tohi oma kätt sügada. It's driving me INSANE.
Ja kõige nõmedam on selle asja juures veel see, et ma ei saa praegu trenni teha. Oleks mul siis lihtsalt mingid nõmedad isud - okei, teen erandi ja söön, järgmistel päevadel teen rohkem trenni. Aga ei - ma ei julge ju enam minna ka jooksma... pärast tõmbab tuulega jälle põletiku lakke. Iseasi, kui ma kodus miskit teeks, aga ma ei ole üldse kodus treenija. Motivatsiooni absull pole ja teen ka poole vinnaga, et linnuke kirja saada.
Ahjaa... ma otsustasin hakata oma postituste all armastust soovima. Nii saan Universumisse rohkem armastust saata, mis siis ühel hetkel bumerangina tagasi tuleb ja ehk teeb see ka mõnel mu üksikul lugeja natuke meele heldemaks. Sest jah... ma saadan selle armastuse just Sulle, kes sa seda loed. Oled sa siis mees või naine, paks või peenike, eestlane või välismaalt ja olenemata rassist. Sest maailmasse on vaja rohkem armastust. Ma leian, et enamik inimestevaheliseid pingeid tulenevadki just sellest, et me ei tunne end piisavalt armatatuna. Vahet pole, kas see inimene seda ise usub või sellest aru saab, aga sügaval sisimas me teame, et tegelikult just see ongi meid edasiviiv jõud. Seega... Ma armastan Sind!
Tegelikult ma ise ükskord lampi avastasin selle. Eelmine kord kui see hammas valutas, siis tundsin jälle seda sügelust ja sõin popkorni. Ütlen kohe ära, et ei olnud hea idee, kuna jah... sel hetkel see leevendab seda ebamugavat tunnet, aga järgmine hommik, kui valuvaigisti mõju on üle läinud, on see ige tänu sellele popkornile veel hullemini paistes, mis tähendab omakorda veel hullemat valu. Seega ei - kindlasti mitte. Aga kurat kui suur isu hetkel on :(. See on põhimõtteliselt sama hea, et sa saad kipsist lahti... ja sa ei tohi oma kätt sügada. It's driving me INSANE.
Ja kõige nõmedam on selle asja juures veel see, et ma ei saa praegu trenni teha. Oleks mul siis lihtsalt mingid nõmedad isud - okei, teen erandi ja söön, järgmistel päevadel teen rohkem trenni. Aga ei - ma ei julge ju enam minna ka jooksma... pärast tõmbab tuulega jälle põletiku lakke. Iseasi, kui ma kodus miskit teeks, aga ma ei ole üldse kodus treenija. Motivatsiooni absull pole ja teen ka poole vinnaga, et linnuke kirja saada.
Ahjaa... ma otsustasin hakata oma postituste all armastust soovima. Nii saan Universumisse rohkem armastust saata, mis siis ühel hetkel bumerangina tagasi tuleb ja ehk teeb see ka mõnel mu üksikul lugeja natuke meele heldemaks. Sest jah... ma saadan selle armastuse just Sulle, kes sa seda loed. Oled sa siis mees või naine, paks või peenike, eestlane või välismaalt ja olenemata rassist. Sest maailmasse on vaja rohkem armastust. Ma leian, et enamik inimestevaheliseid pingeid tulenevadki just sellest, et me ei tunne end piisavalt armatatuna. Vahet pole, kas see inimene seda ise usub või sellest aru saab, aga sügaval sisimas me teame, et tegelikult just see ongi meid edasiviiv jõud. Seega... Ma armastan Sind!
Love,
Jane D.
(Ja nüüd on kusagil raudselt mingi tüüp, kes mõtleb, et mida kuradit see tsikk nüüd toodab ''tra, sa olid enne Nii Normaalne!!!'' ja virutab mu blogi ristist suure tusaga kinni :D. A pole hullu, ma armastan sind ikkagi.)
Comments
Post a Comment