Läksin selle kirjutamisega natuke hulluks, aga vähemalt see takistab mind söömast.
Mul on hetkel kaks kassi. Mõlemad võtsime endale peale vanaema surma, sest noh... lemmikloom on ikkagi pereliige ja minu süda ei lase neil mujal magada kui meie juures.
Ma vahel lihtsalt vaatan neid. Kuidas nad magavad, käituvad, hellust ja armastust soovivad. See on lausa imeline, kui intiimsed loomad kassid on. Ja siis me imestame selle üle, kui inimene tahab lähedust. Kui me vahel ei suuda vastu panna sel ühel ööl selle kuuma kuti embuses olla ja tunda end tahetuna. Aga see on ju tegelikult nii loomulik. Nii ürgne ja meisse sissekodeeritud soov, mille vastu paljud inimesed, k.a. mina, siin maailmas tihtipeale võitleme. Olemas meie ise.
Vahel ma taban end mõttelt, et kui üks emane koer magab paljude isastega, kas neil on ka mingi omalaadne ühiskonna normistik ja teda peetakse litsiks? Üsna võimatu paradoks, mida tõestada. Aga samas... miks ja kust on tekkinud sellised normid siis meie, inimeste, maailma? Mul on seda veider siia kirja panna, sest see on mingil määral nagu endale vastu rääkimine. Ma ise ei taha ka just lõdva püksikummiga olla ja ei vaata kõige paremini nende naiste peale, kes pidudel suvalt inimestega magavad, neilt suhu võtavad või jumal mida teevad ja seejärel sellest kõva häälega räägivad. Aga samas saan ma ka väga hästi sellest aru, et see ei ole tegelikult ju loomaliigile, mida me ka oleme, loomulik eluvorm. Okei... lõvid vist pidid ka olema sellised loomad, kes loovad omale pere ja jäävadki monogaamseks ja neid on kindlasti veel, mida ma peast ei tea, aga... kuidas me saame tõestada, et inimene kui liik selline on alati olnud. Kas selline elustiil ei kujunenud välja mõistuse arenemisega? Sest see teooria, et inimesed on sellised pikka aega olnud, mind väga ei rahulda. Mind huvitaks see aeg, mil inimesed olid alles tekkinud. See paneks mind sellesse teooriasse uskuma. Ma võin siin hetkel nii puusse panna, et jube, sest pean tunnistama, et ma pole seda ala väga uurinud. Seega... kui keegi teab täpsemalt, siis palun valgustage mind. Ehk siis... oletame, et inimesed tekkisid kusagilt välja vupsates... kas nad arvasid siis kohe, et heii... ma arvan, et monogaamsus on see, kuidas me elama peame. Kui ei, siis ma ütleks, et see ei ole meile loomulik. Imelik näide, aga vist kirjeldab kõige paremini minu mõtet :D.
Ja siis on mul need kassid siin. Must kass nuttis täna vist tund aega mu magamistoa ukse taga hommikul, kuniks ma enam vastu ei pidanud, tõusin, tegin ukse lahti ja kobisin ise voodisse tagasi. Ta ei tahtnud minust ei midagi muud, kui lihtsalt mu lähedust. Kõik, mida ta soovis, oli see, et ta saaks minu kaisus magada. Teinekord ma tulen peale pikka päeva koju, istun voodile ja ta ronib mulle sülle, hoiab mind justkui kaisus ja tema näost võib välja lugeda ääretu õnnetunde. Nagu ta oleks seda hetke terve päev oodanud. Tema pea on küljega vastu minu kõhtu ja ta on lihtsalt õnnelik. Ma paitan teda, ta nurrub ja tema keha reageerib minu käe liikumisele. Ta surub ise oma pea mulle vastu, näitamas, et ta tahab minu hellust nii väga. Ma arvan, et ma olen ühe mehe kaisus vist täpselt samasugune - olgu-olgu. Mitte küll täpselt samasugune loomulikult, aga kuidagi liigagi hästi tunnen end nende käitumises ära. Millegipärast kui selline situatsioon aga inimeste ellu panna, siis oleks see hetkeliselt taunitav - siinkohal pean silmas just seda, kui inimene ei ole püsisuhtes, vaid näiteks magab mingi random tüübiga sellel eesmärgil, et ennast õnnelikuna tunda. Samas... kas me ei taha siis kõik seda hellust ja armastust ja lähedust? Mina küll tahan. Okei... tavaline inimene küll ei pissiks suurest vihast sulle magamistoa kardina peale, but then again... you never know. See must kass sellepärast on minuga lähedasem kui uus, sest tema on siin pool aastat kauem olnud, kui uuem kass, ja ta tunneb, et minu tuba on tema tuba, sest ta magas pikalt siin koos minuga. Siis aga pidime teise kassi ka enda juurde võtma, must kass vihastas, sättis ennast kardinale, vaatas mulle otsa ja samal ajal kergendas oma põit ja meelt. Ehk siis sellest ajast saadik ta väga siin enam ei maga. Sest noh... ma enam väga ei taha seda uuesti üle elada.
Teine teema on muidugi selle ringi laskmisega... Mõni võib mind nüüd kohe mega imelikult vaadata, aga minu jaoks on olemas kaks seksilembelist inimtüüpi ja ühte neist ei tembeldaks ma enda kriteeriumite järgi litsiks. Nimelt... mul on kahjuks või õnneks tutvusringkonnas ka selliseid neide, kes nagu eelnevas näites äratoodult käivad peol, magavad sellega, kellega parasjagu klapp on ja pärast räägivad sellest, kellega tahes nagu see oleks igati sünnis tegevus. Nad... kahju küll tunnistada, aga näevad juba kaugelt välja, et nad on litsakad ja kui ma neile otsa vaatan, siis on neil sõna otseses mõttes... khõmm... suhuvõtja nägu ees. Tihtipeale leian ma end nende pilte vaadates või neid kohates mõtlemast, mitmelt mehelt nad... noh jah. See on lihtsalt kole ja minu arust ei ole enam okei. Riietus on neil üldjuhul samuti labane ja prostituudilik ning partnereid on neil nii palju, et lugemine ammuilma sassis. 1-2-... ah fuck it, too many. Kusagilt lähevad ikka piirid.
Samas on ka inimesi, just naissoost, kellele meeldib seks, nende seksuaalpartnerite arv ei ole küll ühe ja kolme vahele jääv arv, aga mitte ka väga palju. Nad on seltskonnas lugupeetud, viisakad, riietuvad nad naiselikult, kuid mitte liiga seksikalt. Seksiasjus on nad diskreetsed, ei räägi ülemäära detailidest (kui siis teatud inimestega). Ning pealtnäha on nad täiesti tavalised inimesed. Kohati võib isegi öelda, et nad on nö need ''head tüdrukud'' ning eelkõige eelistavad nad end välja elada just fuckbuddy'de peal, et mitte selleks esimeseks variandiks muutuda.
Mul on hetkel kaks kassi. Mõlemad võtsime endale peale vanaema surma, sest noh... lemmikloom on ikkagi pereliige ja minu süda ei lase neil mujal magada kui meie juures.
Ma vahel lihtsalt vaatan neid. Kuidas nad magavad, käituvad, hellust ja armastust soovivad. See on lausa imeline, kui intiimsed loomad kassid on. Ja siis me imestame selle üle, kui inimene tahab lähedust. Kui me vahel ei suuda vastu panna sel ühel ööl selle kuuma kuti embuses olla ja tunda end tahetuna. Aga see on ju tegelikult nii loomulik. Nii ürgne ja meisse sissekodeeritud soov, mille vastu paljud inimesed, k.a. mina, siin maailmas tihtipeale võitleme. Olemas meie ise.
Vahel ma taban end mõttelt, et kui üks emane koer magab paljude isastega, kas neil on ka mingi omalaadne ühiskonna normistik ja teda peetakse litsiks? Üsna võimatu paradoks, mida tõestada. Aga samas... miks ja kust on tekkinud sellised normid siis meie, inimeste, maailma? Mul on seda veider siia kirja panna, sest see on mingil määral nagu endale vastu rääkimine. Ma ise ei taha ka just lõdva püksikummiga olla ja ei vaata kõige paremini nende naiste peale, kes pidudel suvalt inimestega magavad, neilt suhu võtavad või jumal mida teevad ja seejärel sellest kõva häälega räägivad. Aga samas saan ma ka väga hästi sellest aru, et see ei ole tegelikult ju loomaliigile, mida me ka oleme, loomulik eluvorm. Okei... lõvid vist pidid ka olema sellised loomad, kes loovad omale pere ja jäävadki monogaamseks ja neid on kindlasti veel, mida ma peast ei tea, aga... kuidas me saame tõestada, et inimene kui liik selline on alati olnud. Kas selline elustiil ei kujunenud välja mõistuse arenemisega? Sest see teooria, et inimesed on sellised pikka aega olnud, mind väga ei rahulda. Mind huvitaks see aeg, mil inimesed olid alles tekkinud. See paneks mind sellesse teooriasse uskuma. Ma võin siin hetkel nii puusse panna, et jube, sest pean tunnistama, et ma pole seda ala väga uurinud. Seega... kui keegi teab täpsemalt, siis palun valgustage mind. Ehk siis... oletame, et inimesed tekkisid kusagilt välja vupsates... kas nad arvasid siis kohe, et heii... ma arvan, et monogaamsus on see, kuidas me elama peame. Kui ei, siis ma ütleks, et see ei ole meile loomulik. Imelik näide, aga vist kirjeldab kõige paremini minu mõtet :D.
Ja siis on mul need kassid siin. Must kass nuttis täna vist tund aega mu magamistoa ukse taga hommikul, kuniks ma enam vastu ei pidanud, tõusin, tegin ukse lahti ja kobisin ise voodisse tagasi. Ta ei tahtnud minust ei midagi muud, kui lihtsalt mu lähedust. Kõik, mida ta soovis, oli see, et ta saaks minu kaisus magada. Teinekord ma tulen peale pikka päeva koju, istun voodile ja ta ronib mulle sülle, hoiab mind justkui kaisus ja tema näost võib välja lugeda ääretu õnnetunde. Nagu ta oleks seda hetke terve päev oodanud. Tema pea on küljega vastu minu kõhtu ja ta on lihtsalt õnnelik. Ma paitan teda, ta nurrub ja tema keha reageerib minu käe liikumisele. Ta surub ise oma pea mulle vastu, näitamas, et ta tahab minu hellust nii väga. Ma arvan, et ma olen ühe mehe kaisus vist täpselt samasugune - olgu-olgu. Mitte küll täpselt samasugune loomulikult, aga kuidagi liigagi hästi tunnen end nende käitumises ära. Millegipärast kui selline situatsioon aga inimeste ellu panna, siis oleks see hetkeliselt taunitav - siinkohal pean silmas just seda, kui inimene ei ole püsisuhtes, vaid näiteks magab mingi random tüübiga sellel eesmärgil, et ennast õnnelikuna tunda. Samas... kas me ei taha siis kõik seda hellust ja armastust ja lähedust? Mina küll tahan. Okei... tavaline inimene küll ei pissiks suurest vihast sulle magamistoa kardina peale, but then again... you never know. See must kass sellepärast on minuga lähedasem kui uus, sest tema on siin pool aastat kauem olnud, kui uuem kass, ja ta tunneb, et minu tuba on tema tuba, sest ta magas pikalt siin koos minuga. Siis aga pidime teise kassi ka enda juurde võtma, must kass vihastas, sättis ennast kardinale, vaatas mulle otsa ja samal ajal kergendas oma põit ja meelt. Ehk siis sellest ajast saadik ta väga siin enam ei maga. Sest noh... ma enam väga ei taha seda uuesti üle elada.
Teine teema on muidugi selle ringi laskmisega... Mõni võib mind nüüd kohe mega imelikult vaadata, aga minu jaoks on olemas kaks seksilembelist inimtüüpi ja ühte neist ei tembeldaks ma enda kriteeriumite järgi litsiks. Nimelt... mul on kahjuks või õnneks tutvusringkonnas ka selliseid neide, kes nagu eelnevas näites äratoodult käivad peol, magavad sellega, kellega parasjagu klapp on ja pärast räägivad sellest, kellega tahes nagu see oleks igati sünnis tegevus. Nad... kahju küll tunnistada, aga näevad juba kaugelt välja, et nad on litsakad ja kui ma neile otsa vaatan, siis on neil sõna otseses mõttes... khõmm... suhuvõtja nägu ees. Tihtipeale leian ma end nende pilte vaadates või neid kohates mõtlemast, mitmelt mehelt nad... noh jah. See on lihtsalt kole ja minu arust ei ole enam okei. Riietus on neil üldjuhul samuti labane ja prostituudilik ning partnereid on neil nii palju, et lugemine ammuilma sassis. 1-2-... ah fuck it, too many. Kusagilt lähevad ikka piirid.
Samas on ka inimesi, just naissoost, kellele meeldib seks, nende seksuaalpartnerite arv ei ole küll ühe ja kolme vahele jääv arv, aga mitte ka väga palju. Nad on seltskonnas lugupeetud, viisakad, riietuvad nad naiselikult, kuid mitte liiga seksikalt. Seksiasjus on nad diskreetsed, ei räägi ülemäära detailidest (kui siis teatud inimestega). Ning pealtnäha on nad täiesti tavalised inimesed. Kohati võib isegi öelda, et nad on nö need ''head tüdrukud'' ning eelkõige eelistavad nad end välja elada just fuckbuddy'de peal, et mitte selleks esimeseks variandiks muutuda.
-- Väike vahemärkus. Ma ei ole ise kindlasti mitte esimene variant. Pigem olen ma ehk see teine variant, aga seda teksti kirjutades kujutlesin ma oma vaimusilmas üht teist inimest minu tutvusringkonnast. Ja see, kuidas ma olen läbi käinud nende litsakate inimestega on ka sellepärast, et ma lihtsalt olen oma elus erinevate seltskondade ja inimestega kokku puutunud. Enam ma nendega ei suhtle. --
Kusjuures veider on see, et seda postitust kirjutan mina... kes on suhtes olles truu ja kindlasti monogaamne. Ja samas saan ma mingil ajutasandil aru neist, kes seda ei ole. Aga, et mitte segadust külvata, siis suhted peavad siiski minu jaoks olema mõlemapoolselt ausad. Kui keegi otsustab omale vabasuhte teha, siis palju õnne. Aga mina ootan siiski oma partnerilt samamoodi truudust.
See postitus tegelikult ei ole vasturääkiv. Võib-olla see võib sellise mulje jätta, kuna lõpus olev suhtelõik justkui nullib eelneva jutu, aga... eelnev jutt on pigem siiski vallalisi inimesi puudutav. Suhtes tuleb rolli juba armastus, mis juba paneb tahtma olla oma armastatule truu. Või mis?
Love,
Jane D.
Comments
Post a Comment