Skip to main content

long time no post

By

Käisin Pääsküla rabas kondamas täna...

Pole siia tükk aega miskit kirja saanud ja täna bloggerit avades jäin hetkeks mõttesse, et kirjutaks hoopis oma avalikku blogisse, kuhu ma pole ligi aasta silpigi kirja pannud, kuid otsustasin siiski siia kirjutada. Jällegi põhjuseks see, et tahan (rohkem) endale kirjutada. Seal blogis ma tean, et see jõuab täpselt nii ja nii paljude inimeste news feed'i ja olgugi, et see blogi pole siin täiesti tundmatu, siis päris uut blogi ma ka nüüd tegema jälle ei viitsi (võib-olla).

Vahepeal olen otsustanud, et ülikooli ma ei lähe. Vähemalt mitte veel - aega on selle kiire asjaga. Mu lõpuklassi praktiliseks tööks on laias laastus inimeste unistuste ja õnnetunde uurimine ja see pani mind mõtlema, et ega see raamatupidamine pole kunagi olnud minu suurim unistus. Ma pole ju lapsest saadik oma silme ette mananud, kuidas ma numbreid kokku löön. Nüri töö. Jah, mulle meeldivad tegelikult numbrid ja matemaatika. Aga see ei tähenda, et ma pean kohe raamatupidamist õppima minema. Sisimas tahan ma ju kirjutada. Ülikool pole mulle üldse nii oluline. Vahepeal sattusin ma lausa segadusse, kuna ei saanud enam aru, kas ma tõesti tahan ülikooli minna või tahan ma seda pelgat seetõttu, et paljud inimesed minu ümber sisendavad seda mulle. Lõpuks mõtlesin ma selle välja, et ma siiski ise nii väga sinna minna ei taha ja seega võtsin ma vastu otsuse, et kavatsen tegeleda kirjutamisega. Järgmine suvi, kui kool läbi saab, rügan roppu kanti tööd teha, et sügisel ennast täiesti vabaks kõigest võtta ja maale ca neljaks kuuks elama minna. Võtangi oma kümme asja ja kaks kassi kaasa ja lähen lihtsalt kirjutama. Kuidagi viisi on mul igatahes tarvis see raamat lõpuni kirjutada. Iseasi muidugi, kui maakodu selleks hetkeks juba maha müüdud on, siis on vähe kehvasti. Maja iidamast-aadamast müügis juba, aga nüüd tuli lampi mingi soovija. Tegelikult iseenesest ostku ära siis. Küll leiab mingi muu võimaluse veel. Kuigi oma kohas oleks ikkagi mugavam.

Teine võimalus oleks see, et ma pakun ennast kellelegi nö majavalvuriks. Noh, et sügisel, kui grillhooaeg läbi on, elan kellegi maamajas, hoian seda korras ja samas oleks see ka heaks kaitseks varaste eest. Selle variandiga võib aga probleemiks tulla kasside olemasolu. Ja kaasa ma ju ometi pean nad võtma - ja tahaks ka ju. Esiteks olen ma nendega harjunud juba ja teiseks... ma tahaks nii väga näha, kuidas nad maal ringi kalpsavad. Their happiness is my happiness.

Vahepeal tuli juba idee, et ostan omale karavani (või soojaku). Uut ei tahakski nii väga, aga tule taevas appi, kui rõvedad need odavad seest on. Minu idee küll oligi selline, et ostaks megaodava hinnaga, kisuks seest kõik välja ja putitaks odavalt normaalsesse seisukorda. Minu pärast ei pea see asi isegi sõidukõlbeline olema. Hea tahtmise juures leiaks mõne võimaluse, kuidas see punktist A punkti B teleporteerida. Peaasi, et vihma kannatab ja noh... dušš koos wc'ga võiks ka nagu funktsioneeriv olla. Aga reaalselt - kui ma neid pooletuhandeeuroseid haagissuvilaid netist vaatasin, siis oleksin ma äärepealt omale pihku oksendanud, sest see oli tõesti kohutav. Mul on jube allergia sellise tülgastava ''pasa'' vastu. A'la, kus asjad juba kopitavad ja kõik hallitab ja vamm on sees jnejnejne. Õudne. Muidu ma otseselt mingi papist plika ei ole - teed käed mustaks, pesed ära, elu on lill. Aga sealt maalt on minu piir. Isegi kui ma selle suudaks ilusaks teha, siis sellel kohal on nagu mälusse salvestatud see õudus ja ma tunnen seda selle auras. Samas kasvõi natukene korralikuma haagise peale mul rahakott hetkel ei hakka, tee või tina. Kes teab... ehk ma ületan oma taluvuspiire ja teen selle siiski ära. Elame, näeme.




Comments

Post a Comment

Popular posts from this blog

söömine vs toitumine

By
Topelt ei pidanud vist kärisema, seega kaks postitust korraga peaks alguse kohta päris hästi olema. Mu blogi header 'is on äratoodud sõna 'söömishäired' . Ma ei tea tegelikult kas minu ''probleemi'' saab sinna alla liigitada või mitte, aga kuidagi muudmoodi ma seda ka kirjeldada ei oska. Nimelt mulle ei meeldi süüa. Ärge saage valesti aru... söök on oivaline ja toidud mulle meeldivad. Õigem oleks vist öelda, et mulle ei meeldi toituda, vaid mulle meeldib süüa. Damn it . Mu peas tundus see kõik palju lihtsam ja loogilisem, aga nüüd kui ma seda siia kirja üritan panna on kõik pudru ja kapsad. Ühesõnaga. Mul ei oleks midagi selle vastu, kui ma saaksin oma elupäevade lõpuni süüa igast head ja paremat sisse. Mitte õgida ja ma ei pea silmas ka ilmtingimata mõttetuid rämpstoite - see võib täiesti tervisklik toit ka olla. Mis mulle ei meeldi on see, kui mul on kõht tühi ja ma PEAN sööma . Ehk siis ma pean toituma. Ma olen tegelikult alati selline teisitimõtleja ol...
Post a Comment
Read more

minu põhjendus, miks inimesed üksteisega mängivad...

By
Olid veel kunagi ajad, kus ma mõistsin iga naise hukka, kellele mängida meeldis. Ma mõtlen siis meestega ikka, sest GTA on näiteks jumala kõva asi. Nüüd olen ma aga hakanud neid mõneti mõistma... Ma olen ise väga halb mängur. No kohe üldse ei tule see asi mul välja ja pealegi arvan ma alati, et kui ma inimesest piisavalt palju hoolin ja seda talle välja näitan, siis ongi kohe hea sõprus või suhe olemas. Boy... have I never been so wrong in my life.  Näiteks see mu viimase sõbra temp. Mul suri vanaema poolteist kuud tagasi ära. Enne seda juhtus ka kaks päeva varem olema minu sünnipäev. Tahtsin oma sünnipäeva tähistada see aasta nii, et lähen lihtsalt oma parima sõbraga välja ja teeme paar drinki. Vastuseks köhatati ainult midagi ebamäärast, et tal pole aega, sest... ta läheb jooma. Taipohh, et ta neid oma uusi sõpru on mitte rohkem, kui kaks kuud teadnud. Aga olgu. Üritasin siis asjasse mõistvalt suhtuda ja ütlesin, et ehk siis järgmine nädal. Seekord vastati, et ta ei tea veel, mi...
7 comments
Read more

Kuidas inimesed ometi mõtlevad?

By
Kuidas inimesed ometi mõtlevad? Selles on küsimus... Kuidas te mõtlete? Hakkasin täna koju tulles sellele mõtlema ja ma kardan, et ma teen seda - imelikult. Eristatakse näiteks alateadlikku mõtlemist ja suunatud mõtlemist. Eks neid alatasemeid ole rohkem, aga laias laastus see just nii jagunebki. Enamjaolt leian ma end mõtlemast suunatult. Kui mu mõtlemist üldse võib niimoodi liigitada(?). I mean ... see on küll suunatud, aga parem sõna oleks ehk kontrollitud mõtlemine. Mõtlemine peaks oma loomult olema nagu vestlus sõbraga. Alustate ühel teemal ja lihtsalt vabas vormis räägite ja räägite, kuni lõpuks jõuate mingi x teemani välja. Noo... minu mõtlemine on rohkem nagu see tekst, mida ma siia kirjutan. Sõna otseses mõttes. Okei, ma küll ei mõtle oma peas päris nii, et... hakkasin täna koju tulles... aga üldiselt küll. Ma näiteks arutlen igasugustel teemadel oma peas. Ma olen isegi seda sama postitust juba mitu korda peas läbi mõelnud. Ja ma olen mõelnud isegi sellele, et ma olen sellele ...
Post a Comment
Read more