Ma zöön zu ää!

Viimaste päevade vaatlusest on mulle jäänud mulje nagu mul oleks mingi self destruction mode sisse lülitatud. Ma ei suuda süüa. Lihtsalt ei lähe sisse. Eile sõin ca kell 13.00 neli näkkileiva võiksu juustuga. Järgmine söögikord oli mul alles kell pool kümme õhtul, sest silme eest hakkas tiba virvendama. Süüa teha ma ei viitsinud. Võtsin kapist viilu juustu, hoidsin seda käes ja sõna kõige otsemas mõttes ei viitsinud seda süüa. Ometi oli mu kõht nii tühi, et see valutas ja mul oli nõrk olla. Surusin kuidagi selle endale sisse ja siis avastasin suure rõõmuga, et mul on köögis greip. Mugisin terve greibi omale sisse, aga ikka oli kõht tühi. Tavaliselt ma peale üheksat õhtul ei söö - isegi kui mul kõht tühi on... või õigemini ma ajastan tavaliselt oma toidukorrad nii, et kuniks hommikuni olen kenasti elus. Aga eile oli mul nii halb olla juba sellest olukorrast, et viimases hädas tegin omale ka pool pakki pelmeene sinna otsa. Ja ikka veel ei tahtnud ma neid süüa. Öö sai kuidagi üle elatud ja nüüd on käes tänane - ärkasin kell üheksa, ei söönud. võtsin omale tööle süüa kaasa ja ma olen söönud oma valmistehtud võikudest täpselt kolm ampsu. Ja mu kõht valutab.
Miks ma ei suuda normaalse inimese kombel toituda? Ma kas ei söö üldse või siis söön liiga palju. Sinna vahepeale jääb heal juhul ka vb see aeg, mil mu isud korras on. See pole normaalne ju ometi, et mul on näljast juba nõrkus, kõht valutab ja ma pean vägisi toitu sisse ajama endale.Vahel on tõesti nii, et polegi kõht tühi ja suurt midagi sellest ei juhtu ka. Eks see vist oleneb ka sellest, milline on eelmise päeva toitumine olnud. Ja päev enne seda sõin ma ka suhteliselt vähe. Aga siis on tõesti need päevad, mil ei söö ja peas hakkavad käima mõtted, et see on vist mu lõpp :D. Viimane oli naljaga, btw.

What is my damage???