Fish swim upstream because downstream is too mainstream.

Can I just go like
FUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUCCCCCCCCCCCCCCCCCCCCCCCCCCKKKKKKKKK!!!!

Whooh. Now, after I got that out of the system, then... Oh sorry. FUUCK. FUCK. AND FUCK YOU. 

Okay... SO. 

Vahel leian ma end mõttelt, et mulle ei meeldi inimesed. Nagu üldse ei meeldi inimesed. Ja siis on mul hetki, mil ma südamest tunnen, et kõik inimesed on ilusad ja head. Võib-olla oleneb see tujust, olekust, teemast, kuu seisust või jumal teab millest, aga that's me.
Kunagi ennemuistsel ajal oli mul kaalust rääkida ilgelt raske. Õigemini ma ei suutnud isegi kuulda kedagi sellest rääkimas. Isegi kui see inimene oli teises kohviku otsas istuv inimene, keda ma ei teadnud. Samal hetkel kui ma kuulsin kedagi kehakaalust, trennist või toitumisest rääkimast, läksin ma näost punaseks, mul oli piinlik ja tahtsin maa alla vajuda. Mulle tundus justkui alati, et need inimesed võtavad selle teema üles, et ma seda kuuleksin ja et ma seeläbi haiget saaksin. Ega mul see hirm päris lampi ei tulnud ka - igal asjal on oma põhjus. Kui ma hiljuti oma lapsepõlvepilte vaatasin, siis tule jumal appi, aga ma olin jumala sale. Ma ei meenutanud küll metallradikat, aga ma olin sale. Ja ometi mäletan ma oma lapsepõlvest ja algkoolist vaid seda, et ma olin meeletus ülekaalus. Kuidas saavad mälestused nii ämbris olla? Ilmselt sellepärast, et me ei mäleta otseselt asju, pilte ega muud sellist, vaid me mäletame enamjaolt emotsiooni. Me mäletame seda tunnet, mida me tol hetkel tundsime ja läbi selle maalime enda jaoks ka pildi, mis seda iseloomustab. Ja mina mäletan lapsepõlvest ja algkoolist (tegelikult ka põhikoolist) nii ca 95% seda, kuidas mind mõnitati, sõimati, keset kooli nutma ajati, nätsu juustesse topiti, juukseid ära lõigati ja ohh otse loomulikult - paksuks kutsuti. MMmmm...Good old times... Mind otseselt ei häiri enam see, mida kõike mulle tol ajal tehti, aga üks pöördumatu asi torgib küll valusalt. Mind kutsuti paksuks tol hetkel kui ma seda tegelikult ei olnud. Mulle raiuti seda päevast päeva pealuusse. Ja siin ma nüüd olen - 22 aastat vana ja... ülekaalus. Shocking I know, right? :D Inimene on see, mida ta arvab endast olevat. Ja minu toredad klassi- ja koolikaaslased tegid nii hea töö selles osas - oli kohe tunda, et asja võeti südamega. Awww... poleks vaja olnud! :) Anyway... Nüüdseks on mul kaalujuttudest suht poognavarras - räägin ise, kui kuulen kedagi rääkimast, siis astun vabatahtlikult vestlusesse ja ei tunne end absoluutselt isiklikult puudutatuna. Sellegipoolest - kui tegu on mu kaalukaotusega, siis ma eelistaks, et mu lähedased inimesed peaks natuke piiri. Täpsemalt räägin ma oma emast ja oma isast. Üks asi on see, kui arutada kellegagi kaalu, trenni what ever mida, aga teine asi on see, kui ma üritan trenni teha, et sellest nõmedast arvamusest enda suhtes lahti saada ja siis tuleb ema: O TO THE M TO THE G. Sa oled juba NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII peeenikeseks jäänud. Issssssaand jumal küll. Nüüd sa oled niiii kena.

My mom be like...

Mis paneb mind tundma ainult seda, et inimesi ei kotigi MINA, vaid mu kaal. Mina olen hakanud võtma kaalu rohkem nagu mehed (üldistus, I'm aware of it), kes üldjuhul vaatavad seda kui lihtsalt osa endast. Kui mehed üldjuhul kaalust räägivad, siis neil pole erilist sooja ega külma, kas nad on paksud või lihastes. Kohati jääb mulje nagu nad võtaksid oma keha nagu autot. Üks uks on natuke mõlkis? Nojah... mis seal's ikka, aga sa vahi mis tal kapoti all on!!! Naised aga seevastu võtavad kehakaalu kui enda isiksust. Sa ütlesid midagi mu kaalu kohta - järelikult sa vihkad Mind. Mina ehk siis iseloomu ja kogu seda inimest. See on maailma lõpp (üldistus, I'm aware of it)!!! Nii ma siis olen hakanud seda kaaluteemat ka rohkem pohhuistlikult võtma... ja siis tuleb isa. Ta teab, et ma teen trenni, et ma toitun kenasti and so on... ja toob mulle terviseajakirja ning hakkab rääkima: ''Tähendab, sa peaksid ikka miskit ette võtma, see kaal noh. Sa saad diabeedi ja siis on kõik üli perses ja jumal hoidku kui sa diabeedi saad!!!!'' O TO THE M TO THE G -.- 

Nagu... sa TEAD, et ma teen trenni. Ja sa pole ise ka just normaalkaalus. See ei käi nüüd nii ka, et ma teen trenni ja hopppaa.... järgmine päev olen 0 suuruses pesumodell. IT DOESN'T WORK THAT WAY. Sorry to break it for ya.
Okei. Nüüd ma siis rääkisin, et ma võin oma kaalust rääkida ja see pole just mega hell teema minu jaoks, aga sellegipoolest on mul probleem, et mu isa sellest minuga nii räägib? Noh jah. Sellesuhtes, et üks asi on see, et ma laskun kellegagi sellel teemal huvitavasse vestlusesse. Teine asi on see, kui mingi teatud isik lihtsalt järjepanu sulle sellest räägib ja veel sellisel toonil, nagu ma istuksin päevad läbi diivanil ja ajaksin kahe käega kõrpse sisse. Which I don't btw!

Sellistel hetkedel ma tunnengi reaalselt, et mulle ei meeldi inimesed. Kui ma midagi teen, siis mulle ei meeldi, et mul on mingi publik, kes omavoliliselt hakkab mind pushima või mulle kaasa elama. Just don't do that shit. See on nagu maailma kõige suurem motimõrvar. Kui ma tahan kaalust alla võtta, siis miks on vaja seda igal hetkel kommenteerida. Okei, kui keegi ütleb mulle, et ma näen täna hea välja, siis tõesti... aitäh! Aga päris lolliks ei tasu ka minna selle peale. Kusjuures mõlemad, nii ema kui isa, mõtlevad, et nad üritavad mind taganttõugates õigel teel hoida aga... oma tütart võiks tsipa paremini tunda. Ma olen kala - ja kalad ujuvad alati vastuvoolu. Seega jumala eest - kui keegi arvab, et tal tuli jube hea idee mind tagant pushida, siis think again.

Fish swim upstream because downstream is too mainstream.

Praeguseks ongi mu kõige suuremaks raskuseks see, kuidas maha suruda seda väikest häälekest mu peas, kes tahab tänu neile ''abistajatele'' otse teises suunas kõndida. Why are u people trying to sabotage my healthy lifestyle??? Just...why?