ettevõtlus ja kool

Mul on praegu... mingi major masekas. Kõik tundub nii lootusetu ja kurb. Peale selle olen ma korralikult haige ka. Thats sucks.

Mul on küll kirjas, et üheks mu blogi teemaks on ettevõtlus, aga ma pole sellest peaaegu et sõnagi kirjutanud. Tegelikult on suuresti mu maseka põhjus just meie pere ettevõte. Õigemini siis mu isa oma nagu ta täna kenasti mulle rõhutas. Asi hakkas minu jaoks allamäge minema sellest hetkest alates, kui isa tahtis kaasosanikuks võtta üht sommi. Esiteks tänu mu baaritööle on mul sommidest kõriauguni ja tagasi. Teiseks on tema ettepanekud nii teistsugused, et ma ei tunne, et see oleks enam see, mida ma algselt teha tahtsin. Ma ei hakka siinkohal detailidesse laskuma, sest tegu on siiski anonüümse blogiga. 

Me oleme selle ettevõttega tegutsenud vaid lühikesed kuus-seitse kuud... ja mul on kopp ees(!?). Ma ei oska seda tegelikult sõnastada. Mul ei ole otseselt kõrini, aga jalustniitev masendus on mind enda võimusse võtnud. Ja ma ei suuda välja mõelda, kas ma olen niisama failure või on mul mingi nullpunkt, kust ma läbi pean minema, või olen ma lihtsalt kooliaasta lõpu pärast nii üleväsinud ja stressis. Kuidas ma selle kõige kindlaks teen? Äkki ma viskan selle kõik, kus see ja teine ja tegelikult ma olin lihtsalt... üleväsinud. Aga äkki ma ei tahagi sellega enam tegeleda. Selle soomlase ettepanekud on sellised noh - tema visioon sellest. Aga kui ma sellele mõtlen, siis mina oma vaimusilmas seda ette ei kujuta ja see poleks see, kuidas ma edasi minna tahan. Ometi oleksin just mina see, kes enamuse sellest peaksin enda õlule võtma. Ja teiseks: kui ma lampi sellest kõigest käed puhtaks pühiksin, kas ma siis oleksin lihtsalt nõrk inimene. Ma olen alati arvanud, et on suur vahe, kas inimene on lihtsalt nõrk ja ei suuda ennast kokku võtta või see tegelikult lihtsalt ei meeldi talle ja ta teeb seda vastutahtmist. Üldjuhul mõtleb hall mass, et see on üks ja sama asi ning tegelikult kui sa tunned, et sa ei taha, siis tegelikult on see lihtsalt su nõrk iseloom sind laisklema meelitamas. Aga miks see peaks nii olema? Inimene on loodud siia ilma elama, mitte orjama või tegema asju, mis talle ei meeldi. Nõrgad on need, kes elavad elu lõpuni sitta elu, sest noh... ühiskonna normistik on ju ette antud... ja siis surivoodil halavad, et no kurat võtaks ma ei saanudki nende asjadega tegeleda, mida ma armastan. See on puhas massipsühhoosiga kaasaminek. 

Kirjutasin täna isale meili, kus kirjutasin, miks mul motivatsioon langenud on jne. Kirja põhiidee oli see, et ta saaks minust aru, innustaks mind, tunnustaks ja aitaks mul motivatsiooni tagasi leida. Vastuseks sain lühidalt lihtsalt: ''Kirjast loen välja, et sa sellega enam edasi tegeleda ei taha. Nojah.''. Ja siis hakkas mulle jälle miljonit korda oma väljakäidud summasid kokku arvestama. Kuidas nüüd lühidalt öelda... I don't care. Mitte halvas mõttes, aga üks inimene ei saa nii palju raha pärast halada. Jah... need summad, mis sinna firmasse on läinud, on meeletud. Aga ettevõtte asutamine on risk. VÄGA SUUR RISK. Peale selle oli tema see, kes ütles mulle esimesel arutamisel, et ärgu mina muretsegu raha pärast - see on Tema risk. Ja nüüd ta käib ringi ja halab, kui suured summad sinna läinud on ja kui me selle uue äripartneri uuendustega kaasa ei lähe, siis on pankrott. Kui mina teeksin ise, oma rahadega firma, siis ma mõtleksin väga sügavalt endale enne selle selgeks, et kui peaks juhtuma, et ma kõigest sellest rahast ilma jään, kas ma suudan siis veel toime tulla ja mitte... freak out'ida. Sest tõenäosus, et sa uue firmaga raha kaotad on sitaks suur. Ja kui sa juba ette tead, et sa peale sellise summa kaotust pool aastat depressioonis oled siis long story short - ära üldse hakka proovima. Ettevõtlus on väga riskantne. Selleks ei sobi kõik inimesed. Võimalik, et ka mina ei sobi. Aga kohe kindlasti ei sobi selleks inimesed, kes hakkavad ettevõtet looma, roosad prillid peas, ja iga languse peale on maailma lõpp käes. Selleks peab ikka väga paks nahk olema. Eks loomulikult saavad tegeleda sellega ka mittesobilikud inimesed, aga mis hinnaga? Lõpuks ollaksegi närvipuntrad ja enesetapu äärel. 

Peale selle on muidugi see küsimus, et kui ma selle äriga enam ei tegeleks, siis... millega ma tegeleks? Ma ausõna ei usu, et ma suudaksin enam klienditeenindusse minna. Oli aeg, kus ma arvasin, et see ongi see, mida ma oma elupäevade lõpuni teha tahan. Ma ei tea kas asi oli kohas või klientuuris või klientuuri vähesuses, aga mul viskas ikka sellise koblaka ette, et anna olla. Aga noh... ega need purjus sommid just kõige meeldivam seltskond ei ole ka. Ma isegi ei kujuta ette mida ma teha tahaksin. Või noh... tegelikult kujutan. Mulle meeldiks tõlkida, aga selleks on vaja kas häid tutvusi või haridust - pole kumbagi. Või siis... maakleriks? See on selline töö tegelikult, et ma väga sellest miskit ei tea. Peaks oma klassivenna käest uurima, kes ka sellel alal on. Ma ei teagi, kuidas selleks saadakse või kuidas need päevad seal välja näevad, aga tundub suht OK. Mulle on väga oluline, et ma saaksin kenasti koolis edasi käia ja noh... ideaalne oleks, kui saaks veits kirjutamisega ka tegeleda. Mul on lihtsalt tunne, et kui ma sellega nüüd uuesti tegelema ei hakka, siis on lampi mingi 30 aastat möödas ja ma mõtlen... god damn it.. what the fuck have I done. Ja siis ma vihkan ennast, et ma enda unistused maha matsin. 

I have like literally no idea what should I do :(. Sest mulle ikka üldse ei meeldi need ideed, millega mina igpäevaselt tegelema peaksin hakkama. Samas... kui ma jätkan, kas ma siis mitte ei käitu ise enda põhimõtete vastaselt? Elu on liiga lühike, et teha miskit vastutahtmist ja sellepärast kurb olla. 

Ja kool ajab mulle ka ahastuse peale. Ma käin õhtukoolis... kui raske peab olema sellises kohas kõiki viisi saada!!!? Kohati on sitaks raske ausalt öeldes. Näiteks meie eesti keele õpetaja on mega range. Ma armastan teda ja ta on mu lemmik õpetaja, aga ta on mega-mega range. Arvatavasti sellepärast ta mulle meeldibki. Anyway... isegi, kui mul on hinnete keskmine 4,5, siis ta paneb mulle kursuse nelja. Eelmine aasta kui ma kooliaasta lõpus läksin teda anuma, et ehk ma võin ühe neljase töö uuesti teha, et ehk saan siis kokku siiski viie, siis ta pedereeris mind nii kaua, et kui ta lõpuks mul töö ära lubas teha ja ma koolimaja uksest välja astusin, siis mul tuli reaalselt pisar silma. Ja füüsika... ma olen klassi parim õpilane. Mis ei ole küll antud kooli silmas pidades just ei tea mis, aga siiski... mul on hea pea. Tunnis teeme ülesandeid - ma saan alati esimesena või siis enamjaolt ka ainukesena ülesanded valmis. Teooria on samuti kõik loogiline. Ja siis tuleb töö - vend paneb sellise töö ette, et ma ei oska seda isegi konspekti abil ära teha. Või noh... ma saan nelja, mis on minu jaoks suht sama hea kui kaks. Iga jumala töö on nagu mingi tuumafüüsika peale. Üleelmine töö oli näiteks selline, kus pidi mingi graafiku joonistama. Mina joonestasin täpselt sama graafiku, mis me tunnis tegime ja mis mul kaustikus ilutses - ütles, et on vale graafik(?????). Klassiõde joonestas graafiku google'ist maha ja see graafik oli õige. How the fuck nagu???

Isaga rääkisin ka umbes kuu tagasi, et tahan veel viimased pingutused teha, et kõik viied tuleksid. Sealt tuli ainult midagi sellist, et teda ei huvita, kui mul nt füüsika neli on ja kedagi teist ka ei huvita. AGA MIND JU HUVITAB. Ja kas see siis ei ole ometi kõige tähtsam, mida ma ise tahan? Kõige muu peale ütlevad inimesed alati, et teiste arvamus ei ole oluline. Loeb ainult enda oma. Aga nüüd järsku see nii ei ole? I don't think so. Vahepeal ma hakkasingi juba lootust kaotama, et mul ei ole energiat seda viimast ponnistust teha ja lasengi need neljad sisse. Aga samas... ma olen pm kaks aastat selle nimel pingutanud, et kullaga lõpetada. Ja nüüd viskaksin järsku kogu selle suure töö minema? Täna hommikul hakkasin ma lausa nutma selle olukorra peale. Sest see on mulle nii oluline, aga energia on täiesti nullis. Ma tean, et õhtukoolis kullaga lõpetada pole just see, mis nt Reaalkoolis kullaga lõpetada, aga samas tundub mulle, et kui ma juba seal ei suuda ennast kokku võtta, siis ma olen ikka eriti madala tasemega. Shit... mul oleks vaja lihtsalt mingit pausi. Koolist ja tööst. Siis saaksin teha ratsionaalsed otsused, mis mõlemat puudutavad. Praegu kardan, et teen väsimusest ja stressist äkki need otsused, mida ma tegelikult teha ei tahagi. Aga noh... another moto of my life - Never regret anything that once made you smile.