Ma olen kodus. Ja ma pole tahtnud ELUSEES rohkem kodus olla kui praegu. Sõbranna kutsus mind eelmine nädal kiirendusele. Mõtlesin ja mõtlesin, aga lõpuks siiski ei läinud. Juba sellepärast, et eelmine nädal kuulasin ma Youtube'ist ''How to save a life'i'' ja kui ma neid kommentaare lugesin, siis oli see vaatepilt päris kurb. Üks kutt kirjutas, kuidas ta parim sõber kukkus lihtsalt kooli spordiväljakul tema kõrval kokku ja suri seal samas ta käte vahel ära. Viimane laul, mille see surnud poiss omale telefoni tõmbas oli just see laul. Nad otsustasid seda lasta tema matustel ja mitmed ta sõbrad lasid endale hiljem tema mälestuseks tätoveerida lause ''How to save a life''. Ja seal ma olin... minu viimane allatõmmatud lugu telefonis on täpselt samamoodi see sama lugu. Seega ma ütlesin, et mõni teine kord.
Täna kutsus ta mind siis uuesti kaasa... ja ma läksin. Juba esimese paarisaja meetri jooksul, kui ma nende autos olin, hakkasin ma oma otsuses sügavalt kahtlema. Sõitsime mööda Järvevana Ülemiste poole ja see roolis olev kutt lihtsalt pidi kellelegi ma ei tea mida tõestama. Olete näinud kusagil Ameerika filmides mingit tagaajamisstseeni, kus kõikide autode vahel mega kiirustel sõelutakse, nii et pealtvaatajale tundub see kohati lausa võimatu, et sellistes kitsastes autovahedest on võimalik üldse ridu vahetada? Just täpselt nii see kutt sõitiski. Ja meil oli väga palju aega enne, kui üritus üldse pihta pidi hakkama.
Kohale jõudes ootasime pool tundi parklas ja isegi seal oli tal mingi meeletu vajadus igal pool sajaga ketsi lasta. Kakskümmend meetrit sirget maad? Anname gaasi. Sõidame kurvi? Taipohh anname ikka gaasi juurde. Nii ma siis seal autos olin, endal süda tagus sees nagu teaksin ma, et iga hetk saan ma surma ja ma ei kavatsegi midagi teha. Lõpuks kutsusin sõbranna autost välja, vabandasin ja ütlesin, et lähen koju. Ma ei tahtnud üldse, et nad mind koju viiksid, sest esiteks - nad pidid just sel hetkel sihtkohta sõitma hakkama, teiseks - mulle ei meeldi tülikas olla. Ise ma ju ütlesin, et tulen ja siis viimasel hetkel tahan, et nad mu koju tagasi viiksid... pole just kõige ilusam tegu minust. Ja kolmandaks - ma oleksin meelsamini bussiga läinud, sest kui ta Ülemistesse sõites kihutas, siis te võite ainult ette kujutada, kuidas ta sealt tagasi kihutas. Just täpselt - veel hullemini! Arvestades juba asjaolu, et tegelikult oleksid nad pidanud koos teiste autodega hoopis teises suunas sõitma, aga siis olin neil noh... mina. Igatahes bussiga mul minna ei lastud. Sõbranna käis rämedalt peale, et ise ta ju kutsus mu sinna ja kutid tundusid ka justkui kurdiks jäänud, kui ma avaldasin soovi pigem ühistrantspordiga liigelda. Nii ma siis kannatasin ka koju sõites. Kui ma väravast sisse jõudsin, siis ma lausa jooksin üles tuppa. Ma ei ole päris tõsiselt ka elusees rohkem kodus olla tahtnud kui täna.
Mulle ei istu üldse selline ärplev sõiduviis. Milleks? Meestel on lihtsalt vajadus enda eksisteerimisest igal võimalikul hetkel teada anda. Tundub lihtsalt, nagu oleks neil metsik vajadus enda meheaud suuremaks sõita. Kusjuures ma saan kiirendusüritustest aru, mis on ka põhjuseks, miks ma üldse nõustusin minema. Aga tavaliikluses on selline käitumine pesuehtne nõmetsemine. Nagu näiteks sõitsime Järvevanalt tagasi. Ma isegi ei kujuta ette palju meil sees oli. Vasakpoolsel sõidurajal olev auto näitas kenasti suunatuld, et soovib rida vahetada. Meie juht muidugi ei kavatsenudki teed anda, andis ketsi juurde ja siis veel kommenteerisid, et mida see vend endast mõtleb. Mis mõttes nagu? Näitad ilusti suunda, hakkad rida vahetama ja siis on tema imelik? Mu pea ei võta sellist asja... Igal asjal on oma aeg ja koht. Neid kahte kutti ma ei teanud, teadsin ainult oma sõbrannat. Sõbrannast ma ka väga aru ei saa... tal on kolm last ja ta käib iga nädal umbes kaks korda kiirendustel. Isegi kui juht oleks mingi kullapai autojuht, siis kui ülejäänud kolmkümmend autot samamoodi ärplevad, siis on õnnetuse protsent päris suur. Sest olgem ausad - liikluses toimub iga päev liiklusõnnetusi, aga see ei tähenda, et kõik neist sõidaksid nagu oleksid nad parasjagu vormelirajal. Või siis juhtuvad need nii, et normaalse juhiga põrkab mingi uhkust täis rullnokk kokku. Ma läheksin sellisele üritusele vist ainult siis, kui ma ise roolis olen. Kuigi ausalt öeldes oleks see siis ka veits scary. Arvestades, kuidas neil oli vaja juba linnas kahe sõiduraja vahel siiberdada - mis siis veel maanteel?
Kusjuures ma sain mingi meeletu kaifi sellest, et ma julgesin öelda, et ma tahan koju tagasi minna. Tükk aega ei julgenud ma sõnagi öelda, aga kui ma seda tegin, siis see muutis nii palju. Kui palju õnnetusi juhtub inimestega sellepärast, et keegi ei julgenud suud lahti teha!? Ja ma tahtsin seal väljas olles kohe jala bussikasse minna, sest tegelikult arvasin ma, et sealt kuttidelt hakkab midagi taolist tulema, et tohoh, kas tüdruk hakkas kartma vä? Ma tõsiselt imestasin, et nad suhtusidki minu otsusesse väga normaalselt ja ütlesid, et kui on vaja koju viia, siis viivad koju. Ja suht sellega see teema oligi ammendatud.
Eks ma väga ei julgenud juba sellepärast minna, et mu õe endine koolivend sai autoõnnetuses surma. Õel on üks tuttav ment, kes oli just sellel õhtul tööl ja ta oli öeldnud, et pole elusees nii sodit autot ja inimest näinud. Ega pärast seda ei kutsu väga niimoodi sõitma... Ma saan veel aru, kui on pikalt sirge tee ja rahulikult sõidatki suurel kiirusel. See on hoopis midagi muud. Hoopis teine ooper on see, kui ei ole vaba teed, kõik kohad lähestikku autosid täis ja mingi ennast täis jorss peab seal teisest kahekordse sõidukiirusega sõeluma. Chill the fuck down... ma usuksin ilma selletagi, et sul munad on. Kusjuures see autodega ärplemine on võrreldav naiste dekolteedega. Mu ema on alati öelnud, et kui naisel on suured rinnad, siis ei peaks naine neid sügava dekolteega eksponeerima, sest mehed teavad nagunii, et need olemas on. See autoteema meenutab mulle praegu just seda sama, kui naine on litsakalt riides, sest tahab meeleheitlikult tähelepanu... ainult, et tegu on meestega... ja nende autodega. Seega võib vist öelda, et endast lugupidav mees ei tunne vajadust selliseks tähelepanuks? :D
Anyway...Kodu on üks tore koht, kus olla ma ütlen! :)
Täna kutsus ta mind siis uuesti kaasa... ja ma läksin. Juba esimese paarisaja meetri jooksul, kui ma nende autos olin, hakkasin ma oma otsuses sügavalt kahtlema. Sõitsime mööda Järvevana Ülemiste poole ja see roolis olev kutt lihtsalt pidi kellelegi ma ei tea mida tõestama. Olete näinud kusagil Ameerika filmides mingit tagaajamisstseeni, kus kõikide autode vahel mega kiirustel sõelutakse, nii et pealtvaatajale tundub see kohati lausa võimatu, et sellistes kitsastes autovahedest on võimalik üldse ridu vahetada? Just täpselt nii see kutt sõitiski. Ja meil oli väga palju aega enne, kui üritus üldse pihta pidi hakkama.
Kohale jõudes ootasime pool tundi parklas ja isegi seal oli tal mingi meeletu vajadus igal pool sajaga ketsi lasta. Kakskümmend meetrit sirget maad? Anname gaasi. Sõidame kurvi? Taipohh anname ikka gaasi juurde. Nii ma siis seal autos olin, endal süda tagus sees nagu teaksin ma, et iga hetk saan ma surma ja ma ei kavatsegi midagi teha. Lõpuks kutsusin sõbranna autost välja, vabandasin ja ütlesin, et lähen koju. Ma ei tahtnud üldse, et nad mind koju viiksid, sest esiteks - nad pidid just sel hetkel sihtkohta sõitma hakkama, teiseks - mulle ei meeldi tülikas olla. Ise ma ju ütlesin, et tulen ja siis viimasel hetkel tahan, et nad mu koju tagasi viiksid... pole just kõige ilusam tegu minust. Ja kolmandaks - ma oleksin meelsamini bussiga läinud, sest kui ta Ülemistesse sõites kihutas, siis te võite ainult ette kujutada, kuidas ta sealt tagasi kihutas. Just täpselt - veel hullemini! Arvestades juba asjaolu, et tegelikult oleksid nad pidanud koos teiste autodega hoopis teises suunas sõitma, aga siis olin neil noh... mina. Igatahes bussiga mul minna ei lastud. Sõbranna käis rämedalt peale, et ise ta ju kutsus mu sinna ja kutid tundusid ka justkui kurdiks jäänud, kui ma avaldasin soovi pigem ühistrantspordiga liigelda. Nii ma siis kannatasin ka koju sõites. Kui ma väravast sisse jõudsin, siis ma lausa jooksin üles tuppa. Ma ei ole päris tõsiselt ka elusees rohkem kodus olla tahtnud kui täna.
Mulle ei istu üldse selline ärplev sõiduviis. Milleks? Meestel on lihtsalt vajadus enda eksisteerimisest igal võimalikul hetkel teada anda. Tundub lihtsalt, nagu oleks neil metsik vajadus enda meheaud suuremaks sõita. Kusjuures ma saan kiirendusüritustest aru, mis on ka põhjuseks, miks ma üldse nõustusin minema. Aga tavaliikluses on selline käitumine pesuehtne nõmetsemine. Nagu näiteks sõitsime Järvevanalt tagasi. Ma isegi ei kujuta ette palju meil sees oli. Vasakpoolsel sõidurajal olev auto näitas kenasti suunatuld, et soovib rida vahetada. Meie juht muidugi ei kavatsenudki teed anda, andis ketsi juurde ja siis veel kommenteerisid, et mida see vend endast mõtleb. Mis mõttes nagu? Näitad ilusti suunda, hakkad rida vahetama ja siis on tema imelik? Mu pea ei võta sellist asja... Igal asjal on oma aeg ja koht. Neid kahte kutti ma ei teanud, teadsin ainult oma sõbrannat. Sõbrannast ma ka väga aru ei saa... tal on kolm last ja ta käib iga nädal umbes kaks korda kiirendustel. Isegi kui juht oleks mingi kullapai autojuht, siis kui ülejäänud kolmkümmend autot samamoodi ärplevad, siis on õnnetuse protsent päris suur. Sest olgem ausad - liikluses toimub iga päev liiklusõnnetusi, aga see ei tähenda, et kõik neist sõidaksid nagu oleksid nad parasjagu vormelirajal. Või siis juhtuvad need nii, et normaalse juhiga põrkab mingi uhkust täis rullnokk kokku. Ma läheksin sellisele üritusele vist ainult siis, kui ma ise roolis olen. Kuigi ausalt öeldes oleks see siis ka veits scary. Arvestades, kuidas neil oli vaja juba linnas kahe sõiduraja vahel siiberdada - mis siis veel maanteel?
Kusjuures ma sain mingi meeletu kaifi sellest, et ma julgesin öelda, et ma tahan koju tagasi minna. Tükk aega ei julgenud ma sõnagi öelda, aga kui ma seda tegin, siis see muutis nii palju. Kui palju õnnetusi juhtub inimestega sellepärast, et keegi ei julgenud suud lahti teha!? Ja ma tahtsin seal väljas olles kohe jala bussikasse minna, sest tegelikult arvasin ma, et sealt kuttidelt hakkab midagi taolist tulema, et tohoh, kas tüdruk hakkas kartma vä? Ma tõsiselt imestasin, et nad suhtusidki minu otsusesse väga normaalselt ja ütlesid, et kui on vaja koju viia, siis viivad koju. Ja suht sellega see teema oligi ammendatud.
Eks ma väga ei julgenud juba sellepärast minna, et mu õe endine koolivend sai autoõnnetuses surma. Õel on üks tuttav ment, kes oli just sellel õhtul tööl ja ta oli öeldnud, et pole elusees nii sodit autot ja inimest näinud. Ega pärast seda ei kutsu väga niimoodi sõitma... Ma saan veel aru, kui on pikalt sirge tee ja rahulikult sõidatki suurel kiirusel. See on hoopis midagi muud. Hoopis teine ooper on see, kui ei ole vaba teed, kõik kohad lähestikku autosid täis ja mingi ennast täis jorss peab seal teisest kahekordse sõidukiirusega sõeluma. Chill the fuck down... ma usuksin ilma selletagi, et sul munad on. Kusjuures see autodega ärplemine on võrreldav naiste dekolteedega. Mu ema on alati öelnud, et kui naisel on suured rinnad, siis ei peaks naine neid sügava dekolteega eksponeerima, sest mehed teavad nagunii, et need olemas on. See autoteema meenutab mulle praegu just seda sama, kui naine on litsakalt riides, sest tahab meeleheitlikult tähelepanu... ainult, et tegu on meestega... ja nende autodega. Seega võib vist öelda, et endast lugupidav mees ei tunne vajadust selliseks tähelepanuks? :D
Anyway...Kodu on üks tore koht, kus olla ma ütlen! :)
Comments
Post a Comment