Ütlemata mõnus on kirjutada uues blogis. Minu eelmisel blogil ei olnud küll midagi viga, ja tegelikult ei plaaninud ma teda lihtsalt hüljata niimoodi, aga praegu on mulle küll sellised karvased mõtted pähe tulnud, et ehk koliksingi enda mõtetega siia üle. Olgugi, et algselt oli see blogi siin mõeldud justkui minu salaarmukeseks, kellest keegi ei tea ja keegi ei kuule. Kohtuksime salaja siin kahekesi; ainukesed silmad, kes seda näeksid oleksid minu omad ja me kappaksime koos oma valgetel hobustel pimedasse öhe. Mul on vist meest vaja. Hädasti! Vahel on küll tunne, et no andke kannatust aga enam ei suuda. Ma olen üks neist veidrikest, kellel ei ole suhteid. No reaalselt. Viimati magasin ma mehega üle aasta aja tagasi. Ma ei julge enam iga-aastasele läbivaatuselegi minna, sest esiteks: arvatavasti on mul seal miskit kinni kasvanud ja teiseks... nad küsivad alati, kas mul on vahepeal uusi seksuaalpartnereid olnud. I mean ... kui ma vastan ''ei'', kas nad siis mõttes naeravad mu üle ja mõnitavad, et ma ikka veel ilma olen või kui ma ''jah'' vastan, siis mõtlevad, et ma olen viimane lits? Mis on õige vastus?
Ja kui suhetest rääkima hakata, siis viimane suhe-suhe, mis nagu reaalselt meenutas ka suhet, oli äkki nii umbes kaks või kolm aastat tagasi, mis on nagu... terve igavik! Ja siis on nagu inimesed, kes on kogu aeg suhtes. Reaalselt nagu. Ja ausõna ma olen jumala enesekriitiline, aga ma võin vanduda, et need inimesed on paksemad kui mina, ja nad on koledamad kui mina, aga mehi on neil jalaga segada. Võib-olla ma olen natuke selline mehelik. Mitte otseselt. Ma kannan alatasa kleite ja seelikuid, ja olen muidu ilus, aga kui ma meestega suhtlen, siis ma suhtlen... mehelikult. Aga mulle meeldib ju. Ma väga ei kannata seda tibilikku vingumist ja halamist. Mulle meeldib parema meelega head nalja visata, natuke tögada ja no olgem ausad... ma ropendan ka üksjagu. ''Mida?'' Blogi kirjelduses on selgelt kirjas, et räägin ausalt ja avameelselt. Palun väga! Üldsegi ma tunnen, et kui mul miskit harja punaseks ajab, siis ma väljutan selle ka päris tuliselt, aga see teeb minust just ausama inimese. Kusagil vähemalt oli mingi selline teooria vandumise ja ropendamise kohta ja ausõna... ma kavatsen iga jumala hetk end sellega välja vabandada. You can count on that! Loll on see, kes vabandusi ei leia.
Eks see mehelikkus toob mulle vahel kahju ka. Näiteks läksin ma alles oma parima sõbraga tülli, kes hakkas mind lõppkokkuvõttes iseenesestmõistetavana võtma. Krt eesti keeles on see nii nõme väljend (ing.k. 'taking for granted'). Ühesõnaga teda nüüd ei koti absoluutselt, mis must saab või mis ma teen. Nii see nende meestega juba kord on. Mina arvan, et meil on superluks sõprus, eks ole ja siis tuleb selline laks. Põhimõtteliselt kui mul on meessoost sõber, siis ma olen selline lahe sõber. Ei noh... päriselt ka! Aga samas, ma loodan alati, et nad näeksid mind ka nagu naist, mis ma ka olen. Temaga justkui nagu oleks peaaegu perfo juba olnud, aga lõpus ta näitas iga oma keharakuga välja, et tal jumalast savi. Ma vist lihtsalt loen inimestest valesi signaale välja... See selleks.
Käisin siin mõned päevad tagasi ühel üritusel kupse jagamas, ja saamata nagu ma olen, siis muudan ma üpris kergesti oma nahavärvi, kui mõni mees mulle silma peaks tegema. Kuigi peab mainima, et see ei ole nii ebatabane olukord minu jaoks, aga sellegipoolest... meeste tähelepanu on alati hea. Lihtsalt kui kauem üksi olla, siis võib reaktsioon sellele üle reageerida. Nii ma siis käisin seal üritusel ringi üleni näost punasena, sest kuna ühest kutist on ilmselgelt vähe, siis ajasid lausa kaks kutti mind punastama. Ja minu õnnetuseks olid nad just üks ühel pool saali ja teine teisel pool. Nii et kui ma ühest saali otsast põgenesin, et mitte hurmurile kaela langeda ja abieluettepanekut anuda, siis teisel pool saali kordus asi uuesti ja ma põgenesin jälle esimesse ossa. Ma räägin... sellisest põgenemisest võib pea ringi hakata käima. Jube!
PS! Kui siia mõni mees peaks sattuma ja sa suhet soovid, siis võid kirjutada, joonistada ja oma pildi saata meilile tundmatukirjakast@gmail.com. Ühendust võtan vaid sobivate kandidaatidega!
(Mingi mees tegi kunagi iseendale tutvumissaidi, kus ainukeseks meheks oligi tema ja ülejäänud registreerijad said olla ainult naised, mis on... absoluutselt GENIAALNE. Ma olen päris kindel, et peaksin sama tegema.)
Ja kui suhetest rääkima hakata, siis viimane suhe-suhe, mis nagu reaalselt meenutas ka suhet, oli äkki nii umbes kaks või kolm aastat tagasi, mis on nagu... terve igavik! Ja siis on nagu inimesed, kes on kogu aeg suhtes. Reaalselt nagu. Ja ausõna ma olen jumala enesekriitiline, aga ma võin vanduda, et need inimesed on paksemad kui mina, ja nad on koledamad kui mina, aga mehi on neil jalaga segada. Võib-olla ma olen natuke selline mehelik. Mitte otseselt. Ma kannan alatasa kleite ja seelikuid, ja olen muidu ilus, aga kui ma meestega suhtlen, siis ma suhtlen... mehelikult. Aga mulle meeldib ju. Ma väga ei kannata seda tibilikku vingumist ja halamist. Mulle meeldib parema meelega head nalja visata, natuke tögada ja no olgem ausad... ma ropendan ka üksjagu. ''Mida?'' Blogi kirjelduses on selgelt kirjas, et räägin ausalt ja avameelselt. Palun väga! Üldsegi ma tunnen, et kui mul miskit harja punaseks ajab, siis ma väljutan selle ka päris tuliselt, aga see teeb minust just ausama inimese. Kusagil vähemalt oli mingi selline teooria vandumise ja ropendamise kohta ja ausõna... ma kavatsen iga jumala hetk end sellega välja vabandada. You can count on that! Loll on see, kes vabandusi ei leia.
Eks see mehelikkus toob mulle vahel kahju ka. Näiteks läksin ma alles oma parima sõbraga tülli, kes hakkas mind lõppkokkuvõttes iseenesestmõistetavana võtma. Krt eesti keeles on see nii nõme väljend (ing.k. 'taking for granted'). Ühesõnaga teda nüüd ei koti absoluutselt, mis must saab või mis ma teen. Nii see nende meestega juba kord on. Mina arvan, et meil on superluks sõprus, eks ole ja siis tuleb selline laks. Põhimõtteliselt kui mul on meessoost sõber, siis ma olen selline lahe sõber. Ei noh... päriselt ka! Aga samas, ma loodan alati, et nad näeksid mind ka nagu naist, mis ma ka olen. Temaga justkui nagu oleks peaaegu perfo juba olnud, aga lõpus ta näitas iga oma keharakuga välja, et tal jumalast savi. Ma vist lihtsalt loen inimestest valesi signaale välja... See selleks.
Käisin siin mõned päevad tagasi ühel üritusel kupse jagamas, ja saamata nagu ma olen, siis muudan ma üpris kergesti oma nahavärvi, kui mõni mees mulle silma peaks tegema. Kuigi peab mainima, et see ei ole nii ebatabane olukord minu jaoks, aga sellegipoolest... meeste tähelepanu on alati hea. Lihtsalt kui kauem üksi olla, siis võib reaktsioon sellele üle reageerida. Nii ma siis käisin seal üritusel ringi üleni näost punasena, sest kuna ühest kutist on ilmselgelt vähe, siis ajasid lausa kaks kutti mind punastama. Ja minu õnnetuseks olid nad just üks ühel pool saali ja teine teisel pool. Nii et kui ma ühest saali otsast põgenesin, et mitte hurmurile kaela langeda ja abieluettepanekut anuda, siis teisel pool saali kordus asi uuesti ja ma põgenesin jälle esimesse ossa. Ma räägin... sellisest põgenemisest võib pea ringi hakata käima. Jube!
PS! Kui siia mõni mees peaks sattuma ja sa suhet soovid, siis võid kirjutada, joonistada ja oma pildi saata meilile tundmatukirjakast@gmail.com. Ühendust võtan vaid sobivate kandidaatidega!
(Mingi mees tegi kunagi iseendale tutvumissaidi, kus ainukeseks meheks oligi tema ja ülejäänud registreerijad said olla ainult naised, mis on... absoluutselt GENIAALNE. Ma olen päris kindel, et peaksin sama tegema.)
Comments
Post a Comment